Olgugi, et mu pea naudib päris tihti sõnade seadmist, leian ma koguaeg põhjusi, miks mitte kirjutada. Ma sain praegu aru, et neid kõiki saab panna ühise nimetaja alla. Kuigi ma väidan, et mu elu on vahel rohkem ja vahel vähem sotsiaalne, siis iseenda ees hoiavad mind tagasi just teised minusugused. Ja kui ma vahel justkui iseendale vabanduseks püüan midagi endast teha, tegelen ma oma muusikaga või krutin mõnda pilti. Uskuda või mitte, aga see on lihtsam. Vajab vähem mõtlemist ja rohkem tundmist.

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.

Mul on mälu täis (ei, mitte ühelgi mu elektroonikavidinal, vaid minul endal). Selle põhjuseks on kuhjunud asjaolud:

1. Üldine olukord Taani idarindel
2. Saksa postisüsteem, mis mu saadetise kohaletoimetamisega venitab
3. Autoremont
4. Üüriline, kes mu toast välja kolib
5. Igasugused muud pisiasjad

Tegelikult ei ole ükski neist asjust väga stressitekitav või lahendamatu, aga tekitab palju küsimusi, millele on vaja vastust leida ja mis ei anna rahu. Selgitan kohe mõnda asja lähemalt.

Nüüdseks olen nädala ja natuke rohkem siinses internaadis aega veetnud. Iga päev on minuni tilkunud uusi fakte vastamaks küsimusele, kes need inimesed siin on ja miks nad siia on tulnud (tõsi, originaalis oli see Eeva (üks teine siin olev eestlane) küsimus, mina olen pisut pikema vinnaga). Tuleb välja, et Eeva intuitsioon ei vedanud teda alt ja mina, kes ma püüan asju positiivses valguses näha, eksisin. Teatud suurema osa seltskonna jaoks on see kool siin parandusasutus. Gröönlased olla saadetud siia sellepärast, et nad ei tule lihtsalt oma kodumaal kooli lõpetamisega toime (motivatsioonipuudus jms). Neil, muide, on siin oma programm, nad õpivad lisaks matemaatikat ja taani ning inglise keelt. Pärast peavad tegema mingi eksami või asja. Ühesõnaga, see on osa nende kooliprogrammist. Neile makstakse siinolemise eest veel peale. Samamoodi taanlased. Siin on kari tüdrukuid, kes muidu lihtsalt oma elu sex, drugs & rock’n'roll stiilis raisku laseks. Päris segaseid inimesi on siin samuti, üks noormees saadeti juba minema, sest ta osutus antisotsiaalsest psühhopaadist stalkeriks. Mõni hoiab end ravimite abil vormis. Mõni on lihtsalt hüperaktiivne. Islandlane ja paar taanlast on siia tulnud karjäärinõustaja soovitusel aega maha võtma ja tulevikuplaanide järgi mõtlema. Vanema seltskonna jaoks on ilmselt tegemist kudumisklubi analoogiga. Jaapanlased tunduvad üpris normaalsed, aga teab, kas nad kultuurierinevuste tõttu üldse muu seltskonna olemusest aru saavad.

Tekkib küsimus, et mida mina siis siin teen. Või et millisesse hullude gruppi mind lahterdatud on. Meid siia saatnud organisatsioon reklaamis seda kui kõrgharidusele täiendava vabahariduse saamise kohta. Ma pean end küll üpris tolerantseks inimeseks ja mul ei ole kirju seltskonna vastu midagi, aga õppe sujumine sõltub päris palju inimeste õppimistahtest ja -võimest, eriti kui tehakse midagi koos. Kui see võime on erinev, siis need, kes kiiremini uut haaravad, saavad lõppkokkuvõttes vähem. Kui on üldse midagi uut, mida haarata. Kas ma üldse saan siit seda, mille järgi ma tulin.
Kui meile ajakava tutvustades räägiti mingist “nõustamisest”, tekkis küll veidi küsimärk, et miks meid nõustada vaja on. Aga tundub, et suurem osa seltskonnast tõesti vajab seda mingil määral.

Muusikaga on siin samuti asjad natuke nii ja naa. Valisin eriala, milles mul mingi arvestatav baas olemas oli, et saaks selle pealt edasi liikuda. Ilmselt saaksin rohkem, kui oleksin valinud midagi sellist, milles mul igasugused teadmised puuduvad. Meil on viis tundi nädalas, kahel neist teeme uimaste gröönlastega sellist põhikooli tasandil koolibändi (keegi eriti midagi mängida ei oska, rääkimata rütmitajust või kokkumängust). Ehk siis viimast asja üldse, mida ma muusikas teha tahaks. Õpetaja on sõbralik ja täiesti sobiv põhikooli muusikaõpetaja, aga näiteks tehnikast ei jaga ta mitte midagi (ta ise tunnistas seda ka) ja tema professionaalset suhtumist näitab ka see, et kui ma mainisin talle, et kitarridel tuleks keeli vahetada, vastas ta mulle, et vahetab neid tavaliselt siis, kui mõni katki läheb. Samas ma saan aru, et tavaliselt ei ole tema tunnis nii nõudlikke inimesi nagu mina, sest ta ka mainis, et paar aastat tagasi olla samuti olnud üks kuju, kes rohkem tahtis. Teisalt kui nad oma võimalusi ja tehnikaparki parandaksid, oleks ehk see paik ka muusikutele atraktiivsem. Tõenäoliselt oleks siis pisut pädevamat õpetajat ka vaja.
Natuke kahju on selles mõttes, et ma arvasin, et ma saan enda muusikaprojekti jaoks ideid ja ühtteist lindistada/sisse mängida, aga tundub, et kodus ja sõprade abiga on lootust märksa rohkem.
Mis on hea, on see, et ülejäänud kolm tundi nädalas tegeleb meiega muusikaõpetaja naine, kes on konservatooriumi rütmilaulu erialal lõpetanud. Teebki meiega sellist rütmi-tantsu-laulu värki, mis on hea ja mulle, koordinatsioonitule inimesele, üsna vajalik. Ühe tunni nädalas, kui uimased gröönlased taani keele tunnis on ja me kolmekesi oleme (mina, üks teine eestlane ja kohalik tüdruk), teeb ta meile häälekooli. Seda ei ole küll palju, aga midagigi.
Ja kõrvaleriala “nature and culture”, mis hõlmab ohtralt saarel ringimüttamist, tundub ka päris okei. On ikkagi üksjagu matka moodi, mitte ainult niisama jalutamine. Saar iseenesest on väga ilus.

Tore on ka see, et eestlaste seltskond on lihtsalt suurepärane. Nii et kuigi muust karjast ma soovitud vaimsust väga ei leia, siis eestlastega on küll huvitav. Kui neid ei oleks, oleks siin küll üsna mõttetu olla. Aga me hoiame väga kokku ja oleme üks kõikide ning kõik ühe eest.

Ja kõige parem asi siinse elu juures on söök. Ma ütlen täiesti ausalt, et pidevalt nii head sööki ei ole ma mitte kusagil enne saanud. Kokad on muidugi täielikud asjaarmastajad. Aga siinse eluga, ma arvan, et isegi mina võin arvestada kümnekilose kaalukasvuga. Hoolimata sellest, et toidud on ka väga tervislikud. Lihtsalt iga söögikord on sündmus, mida oodata.
Nii et kuna ma tegelikult nägin esialgselt seda kohta siin ka võimalust odavalt ja mugavalt neli kuud elada, siis seda ta täiesti ka õigustab.

Teised mälu täitvad teemad ei ole teistele inimestele lugemiseks üldse nii huvitavad, nii et hetkel ma piirdun olulisega. Mul ei ole siin oma toas arvestatavat internetiühendust (on selline mitteametlik pooletoobine, millega meilid enamvähem loetud saan) ja rahulikku kohta pidevaks sündmuste kajastamiseks on keeruline leida. Nii et kuigi kirjutada oleks siin paljust, elan ma ilmselt oma mõtted valdavalt pigem teiste eestlaste kui oma ajaveebi peal välja.

Mu ajaveebi järgi võiks justkui oletada, nagu põrkuks ma ühest kohast teise. No enamvähem nii ongi. Nüüd olen igatahes Bornholmi saarel, järgmiseks neljaks kuuks. Esimeste päevade järgi võib oletada, et saab vahva olema. Mõnevõrra teistsugune, kui ma ette kujutasin ja väga palju sotsiaalsem kui mu viimased neli kuud (saan siin oma sotsiaalsuslaksu takkajärge).

Kes Bornholmist eriti midagi ei tea, siis lühidalt: kuulub Taani valdusesse (päriselt, mitte nagu Fäärid), looduslikult on aga põhisaartest üsna erinev. Pinnas on kaljune, nagu mujal skandinaavias ja siinne kõrgem punkt on napid viis meetrit üle Taani põhiosa kõrgema punkti. See on siis sadakuuskümmendmidagi meetrit. Lambasaartega päris võrrelda ei saa, aga ega eriti midagi võrrelda ei olegi. Siin on hoopis teine maailm.

Seltskond on siin esmamulje järgi otsustades väga tore. Vähemalt enamjaolt. Inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Üldiselt see on sellise multikultuurse seltskonna tendents, ma arvan. Meil on siin gröönlasi, üks islandlane, ameeriklane, taanlasi, päris kohalikke, jaapanlasi, eestlasi on viis. Täna käisime tuulist ilma trotsides kaheksa- kuni kümnepealise seltskonnaga Ekkodalen‘i ümber müttamas. Vaateid jagus imelisi ja üldse oli vahva. Siia siis ka kaart meie teekonnast (pooltestkorras või nii):

(Kunagi hiljem õpin selle ka ära, kuidas kaardile igasuguseid asju lisada. Pilte näiteks. Et kellelgi huvitav vaadata ka oleks.)