Fäärid ja Taani ei ole nagu öö ja päev ainult mitte looduse poolest, vaid rohkem veel selle poolest, mis toimub. Ilmselgelt ei ole ma meelega jätnud oma ajaveebi uusimate uudistega täiendamata. Minusugusel aeglasel inimesel ei ole lihtsalt olnud mahti kirjutamist ette võtta. Praegugi varastan kirjutamiseks oma alaväärtustatud uneaega, sestap püüan teha lühidalt.

Pärast poolteist päeva imeilusat rahulikul Atlandi ookeanil kulgemist jõudsin tormisesse Esbjergi. Ma olin arvanud, et ilm Fääridel on muutlik – iga paari tunni tagant võis näha täiesti uut pilti – aga Esbjergis mängis ilmataat pilvedega ilmselgelt pingpongi, tulemuseks midagi uut iga minut. Sõna otseses mõttes. Lohutasin end uskumisega, et kõikjal Taanis ei ole siiski selline.
Esbjergi saabusin iseenesest kõige õigemal päeval üldse. Sõbralikud välistudengid, kes mind soojalt vastu võtsid, informeerisid mind üritusest nimega PubCrawl, mis toimub igal aastal ja on mõeldud esimese aasta tudengitele linna ööelu (pubide-baaride ja ööklubide) tutvustamiseks. Seekord see siis tol õhtul toimuski. Igal pool olid üritused. Põhiliselt diskotüüpi, aga mõnel pool kuulis ka live-bändi. Õigel ajal registreerunud said tasuta käepaelad, millega sai sisse neile üritustele, mis muult rahvalt raha nõudsid. Minu low budget muidugi mingeid väljaminekuid ette ei näinud ja mind vastu võtnud noormehel ei olnud ka käepaela. Siiski lõppes asi sellega, et priipääsme saime mõlemad ning iga koha tarvis joogitalonge, mis sellega kaasa tulid, oli rohkem kui küll. Hoidsin end tagasi, et järgmisel päeval end lahkele taluperele tutvustades viks ja viisakas olla. Koju astusime vastu hommikut läbi tormis koliseva linna.

Järgmisel päeval asusin Helsingøri poole teele. Rong Kopenhaagenisse oli mugav ja seal oli isegi internet, küll aga tasuline. See on mingi Taani värk vist, et igas mõeldavas kohas on internetiühendus olemas, aga kusagil ei pääse vabalt võrku (ilmselt mul lihtsalt vedas selle avatud võrguga, mis ma Lambasaartele suundudes Kopenhaagenis pargist leidsin). Sihtpunkti jõudmiseks tuli kaks korda ümber istuda, mis mulle omaselt natuke segadust tekitas (minus endas, mitte teistes), aga kokkuvõttes sujus kõik kenasti. Lõpuks ootasin natuke ja siis toodi mind autoga farmi, kus ma nüüd oma aega edukalt okupeerinud olen.

Ega siin niisama aega olla ei olegi. Hea on see, et vähemalt rahakulu on null. Tööd tuleb selle eest ka muidugi teha. Lisaks lihtsamale lögapirnisorteerimis-sigadelesöötmistööle olen juba ka ohtralt hobusesitta koristanud ja hobustele heina jaganud, loodusvaenulikult puuoksi nottinud (sissesõidutee laiendamise tarbeks) ja imekitsast võsast traataeda välja korjanud (aga ma olen ju imepisike ka). Noh, ja muid ebaolulisi asju ka. Seltskond on päris vahva ja natuke omamoodi.

Teisel päeval oli mul natuke aega, et siin ringi kõndida. Meri jääb umbes kolme kilomeetri kaugusele ja talu ning mere vahele jäävad suvilakvartalid. Kui ma mere ligidale jõudsin, tekkis soe tunne – kangesti meenutas Põhja-Eesti suvilakülasid. Ja üle pika aja kõndisin ma tagasiteel peaaegu päris metsas (noh, selline külamets; siin on asustus nii tihe, et ega siin palju sellist metsikut metsa polegi). Üldse on ümbrus üpris kodune ja minu algne arvamus, et tihe asustus rõhuma hakkab, sai üsna ümber lükatud. Naabril ikka aknast sisse ilma pikksilmata ei vaata.

Aga ma lubasin lühidalt kirjutada. Materjali oleks veel üksjagu. Aga uneaeg tuleb peale.
Lõpetuseks üks ebaoluline fakt – Taanis on 27 miljonit siga. Kohalikus lehes kirjutati.

Nüüd siis saab Lambasaartele tagasi vaid ujudes. Istun Norrörna pardal baaris, taustaks kaks poissi kitarrisülti mängimas. Noh, äraleierdatud lugusid mängivad küll, aga päris hästi.
Siin ma siis veedan poolteist päeva tuules ja tormis. Siiani midagi ennenägematut olnud ei ole, parv õõtsub tasakesi ja õlleklaasid ei klirise. Väljas on külmaks küll läinud, kui ma enne vööris imeilusat kuukuma ookeanil vaatamas käisin, oli tükk tegu, et jäitunud tekil mitte pikali lennata. Aga vaade oli isegi juppi aega lõdisemist väärt.

Sellised Lambasaared siis maha jäävadki. Tegelikult on ikka päris kahju. Aga eks kõik asjad on ikka tagantjärge ilusamad. Kui kohalikku rütmi sisse saad ja see mingis mõttes rutiiniks muutub, ei saagi aru, mis tegelikult ümber on. Seda enam, et minu jaoks oli see kohalik rütm üsna ebakindel ja täis teadmatust, kui kaua ma seda kõike hingata saan. Ma olen kindel, et ma ei võtnud saartest pooltki seda, mida oleksin võinud, samas ei kahetse ma mitte kuidagi, et nii läks. Ma kulgesin omas tempos ja lasin ümbritseval end saata. Ja ma lähen veel tagasi. Hingama. Mägede ja tühjusega ühes taktis.

Aga praegu siis Taani. Kui ma laupäeval sellest õõtsumisest pääsen, õõtsun insertsist edasi päeva jagu Esbjergis, kuhu laev randub. Seejärel sihtkohta Blistrupi. Näis, mis seal saama hakkab. Vähemalt tasuta toit ja elamine on mulle mingisuguse töötegemise eest kindlustatud. Aga eks ma ikka püüan leida midagi, mille eest makstakse ka. Omadega nulli jõudmise plaani olen muidugi ammu maha matnud, aga võiks vähemalt jõuluks koju saamise jagu raha koguda. Pikemalt praegu plaane ei tee, aga seiklused sellega kindlasti ei lõppe. Kuhu tee edasi viib, teab vaid aeg. Kui temagi.

Siin praamil on isegi mobiililevi ja internetiühendus, aga viimane maksab, nagu arvata võibki, hingehinda. Tasuta peaks saama sauna, basseini ja fitnessklubi kasutada. Homme uurin järgi, kõlab igatahes ahvatlevalt. Kajut, kus mu magamislavats asub, on oma kuue koha kohta selgelt imepisike, aga õnneks oleme me seal üsna omaette hoidva kajutikaaslasega kahekesi. Nii et ehk ei hinga isegi kogu õhku ära. Õlle hind tax-free’s on märkimisväärselt madalam kui Fääri poodides, pigem läheneb isegi kodumaistele hindadele (kuigi see võib ka ainult nii tunduda), igatahes isu ajas peale küll.

P.S. Pange tähele, mul on veel seiklused lõunasaarel kajastamata. Ma loodan siiralt, et nendega ei lähe samamoodi nagu jaanipäeva või juulikuise matkaga.

P.S.2 Huvitav, kuskohas me parasjagu oleme? Hiljem teen ühe öise jalutuskäigu tekil ja vaatan, mida navigator näitab.

On Monday I made it official. Tomorrow I’m going to step on the ferry Norrørna and start travelling to Denmark. First I’m going to couchsurf a German guy for a night in Esbjerg, the place where the ferry goes to, and then head to Blistrup where I’m awaited by a family in a farm. I’ll be there for a start and probably keep looking for some paid job.

Last days I haven’t really been doing anything special, mostly just stayed at home. I don’t feel like taking the last of Faroes before leaving, because it’s not like being on trip anyway and right now I feel like being between the past and the future. I’m still here but in my mind I have already tuned myself to what’s coming so I’m not living into this here anymore and even waiting for moving on. As I come to think about it I partly regret what I’m doing and feel that I haven’t taken all my chances, because this here is really worth of enjoying. But in a way I seem to idealise the islands for myself, thinking of it always brings stronger emotions that being in the middle of reality. Or maybe I just haven’t had a proper chance to really get into it because of this very unstable life I’ve had here.

Farvæl, Føroyar! I will miss you until the end of time.
But we shall meet again. I promise.