I must admit that I’ve had enough of searching for a job for now. Or rather waiting for one, because you wouldn’t name it exactly searching sitting here, occasionally going to the factory or making a phone call. Or sending out e-mails to places that actually don’t offer work. The answer “sorry, we don’t offer nothing (at the moment, but leave your contacts…” has been nailed into my head. The latters seem to be all around the world for now.

Yet situation has changed pretty much for me from what it used to be when I got the flight tickets. You could imagine the desperate me panicing about not finding anything, glued to the place and narrowed my world to my dreams. It’s not the case. Overall I really enjoy this place and find it exactly as peaceful as I need it to be for myself, but a part of me is willing to shorten my adventures to make room for another plans that could not be made of only the dreams of me. I do like principles and in that sense I’d like to take the next step in my life connected to this place again, but I’m ready for compromises, otherwise it’d be a bit selfish.

So as for now I’ve pretty much decided that I leave. As a controversy to how I sense the small places on my palm to be easier to grasp, I feel that my outlooks in Denmark are better and it also gets me closer to the overall (though very hazy) picture of my dreams. I’d be there for some time, assumingly until Christmas, then back to Estonia and then on for new adventures when the new year comes.

That way I’d also understand what I’ll miss here. This will not be that last time for the sheep. I shall come back, sooner or later, for longer or shorter time, to freshen my mind and be one with the world. It’s just that right now the conditions are not as favoring as they could be.

Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.

Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).

Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.

Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.

Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.

Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.

I’ve been playing around with my blog a lot today. The whole front page is new, yet far from being finished. There are now visible and distinguishable links to the English section. The section is still in mixed language, but I will try to make it a bit more English, so you won’t learn more Estonian words in the future. Well, if you want to learn, you can always ask me, right?

But that’s not what I was to talk about. As I’ve been writing a lot lately and sitting behind the glowing screen even more, my eyes are pretty tired and I’ll just make it short.

It is and it is not good here. The bad side is that this place is no exception in today’s world and even though the unemployment rate should still be the lowest in Europe, there’s unsteadiness in the air and not much work to get (if not to say, no work at all). In this three weeks time I’ve been here I have asked in quite a few places. In fishing factories they happily collect my contacts and say that I may ask again after some time, but nobody needs a helping hand right away. And with other institutions it’s quite hopeless. So right now I’m trying to figure myself out a limit how long I’m going to stay here without work and after that I’d probably head for Denmark, hoping that there would be at least something there. (If you have better ideas, let me know.)

The good side is the majority of everything else. Although the weather shows signs of upcoming autumn, all the other positive things I named as my first impressions have not disappointed me. Moreover I’ve done a bit more hiking in the empty and calm landscape and socialized with people in some extent. It is relaxing here even when the other half of your mind is busy worrying about the job. I’m getting more and more sure that mentally this is right now the place for me and it’s exactly what I needed in this state of my life. It’s not that much for thinking anything through or pushing myself to challenging situations, it’s rather for sensing more in my own pace and undisturbedly, whether doing familiar things and creating myself a familiar atmosphere or not. I’m all alone clearing up my mind and this is the best place for such thing. That’s why I’m trying to stay as hard as possible.

If you don’t believe me, look at the pictures: pildid.hannes.ee
Soon I’ll make a new photo site with better navigation and fancier interface. The newest photo albums will probably be found on my blog’s front page too.

Next time I’ll write more. I hope.

Lugedes oma vanu sissekandeid, kus ma kurdan, et ei suuda kirjutada, sain ma aru, et see ei sõltugi sellest, kui palju ma lugenud või kirjutanud olen. Sest ega ma praegu oluliselt rohkem lugenud-kirjutanud ei ole (okei, ma alustasin üht raamatut, aga see osutus hetke sobimatuks), sõnad aga seavad end küll. Ju vist on siis hoopis muud asjad, mis meeli värskendavad, uusi mõtteid toovad ja kirjutama ajendavad. Väga loogiline tegelikult. Aga huvitav on siin see, et mu pea ei taju emotsionaalset loomepuhangut, pigem lihtsalt kui kirjutama hakkan, siis järsku on, mida kirjutada.

Mul on praegu nii igas mõttes, kui vähegi olla saab, parajalt huvitavad ajad. Hoolimata närivast ebakindlusest on selle kõrval suur rahu (no siin ei saagi muud olla). Ülejäänu osas on suured segased positiivsed emotsioonid, millest ma päris hästi aru ei saa ja mis omale väljundit otsivad, aga ma ei taju seda selle emotsionaalse loomepuhanguna, mida ma enne silmas pidasin. Pigem on see mingisugune universaalne ilu, mis minu ümber hõljub, ilu loodusest, ilu tegemisest ja ilu olemisest. Nii minu kui Tema kui kõikide teiste olemise ilu. Ma tajun seda teisiti kui varem, see on minu jaoks nüüd olulisem.

Ma arvan, et ma olen teel paremaks saama. Ja ainuüksi sellepärast oleks minu jaoks veel vara tagasi tulla.

Aga mis puutub kirjutamisse, siis kokkuvõttes sõltub see ka sellest, kas olla õigel hetkel arvuti lähedal. Pastakas saaks tänapäeva harjumustes paraku olla ka parem motivaator.

Ei-ei. Et te valesti aru ei saaks, maailm ei ole veel tagurpidi pööratud, see oli ainult korraks. Kõigil ju juhtub, eksole. Ma olen endiselt see antisotsiaalne introvert, kellel silmad paistes ja punased peas on ning kes oma nina uksest välja ei julge pista, kartes, et see ukse vahele jääb.

Tegelikult on kõik korras, ainult, et tööd ei ole. Üleeile käisin Tórshavnis ja tegin märkimisväärseid püüdlusi midagi saada. Käisin läbi päris mitu asutust, sain mõned e-postiaadressid ja naeratasin inimestele. Lõpuks astusin eelnimetatud eesmärgil sisse kohalikku plaadipoodi, millest varem vaid mööda olin käinud. Olgugi, et ka seal ei olnud tööväljavaated märkimisväärsed, jäin ma sinna paariks tunniks pidama.
Eestis naljalt sellist plaadipoodi ei leia, mille keskel on laud, mille taga muusikud vahel kokku saavad, ning akent mööda kulgeval letil on lisaks plaadihoidjatele ka kohvikann, millest omale muusika kuulamise kõrvale sooja jooki saab valada. Ma arvan, et siinkohal ei pea ma mainimagi sõbralikku ja kodust seltskonda ühe toreda tädi, tema tütarde ning aegajalt sisse astuvate kohalike muusikute või linnakodanike kujul. Ja klaver! Too on küll üsna pisike, kuid väga mõnusalt maheda kõlaga. Lisaks olla veel palju reisinud pill.

Lisaks toimuvad seal iga reede pärastlõunal kontserdid. Täna oli Rasmus Rasmusseni plaadiesitlus. Lisaks kohvile-teele sai ka imehead torti, mida ma süüdimatult pidevalt salamisi juurde käisin võtmas, ja pood oli rahvast pilgeni täis. Mitte, et ma end omavahel suhtlevate fäärlaste seas väga seltskondlikult tunneksin, aga jällegi istusin ma seal poenurgas paar tundi, vahel harva mõne inimesega paar sõna vahetades. Lõpuks panid nad poe kinni, mina kohmasin sõbralikult “see you” ja kulgesin kodu poole.

Kui ma aga kaks päeva varem sealt tulema tulin ja sammud üle mäe Kirkjubøur’i poole seadsin, ümises mu suu täiesti minu tahtest olemata erinevaid meloodiaid ja ma olin peaaegu valmis lambasaartest oma esikalbumi komponeerima. Üllas meeleolu tipnes sellega, et ma õndsas tühjuses peaaegu täiel häälel erinevaid tuntumaid ja tundmatumaid laule laulsin, hoides end vaid lammaste hingerahule mõeldes pisut tagasi. Saatmas, loomulikult, nagu siinkandis ikka kombeks, kaunid loodusvaated. Sihtkohta jõudes olid küll oodatud objektid pisut eemal allpool ja mulle vaatas vastu hoopis tara, aga kuna too küla mu top-kolme ligi ei tikkunud, siis jäin rahule sellegagi.

See kõik ei ole muidugi märkimisväärselt kaasa aidanud mu tööotsingule, mis visalt kipub minema. See koht ei ole maailmatrendides mingi erand, olgugi, et töötusprotsendid vähem hirmutavad on. Oleneb ju, kelle jaoks. Praegu on number siin tõusnud tavapärase pooleteise-kahe pealt kolme ja pooleni (kui ma ei eksi). Kordades on see ju päris suur tõus, olgugi, et number on Euroopas vist endiselt madalaim. Lohutan end uskumisega, et kalatehastes sõltub rohkem sisse tuleva kala hulgast ja fakt on, et vähemalt Vestmannas ei ole viimased nädalad see just suur olnud. Aga kõlakad liiguvad, et nüüd püütakse jälle seda kala, mida siinses vabrikus töödeldakse. Loodan, et tuleb minu jaoks positiivseid muutusi.
Vastasel juhul lähen Taani. Lasin juba igaks juhuks sealse tööolu osas maad kuulata.

Post scriptum: ma avastasin, et mulle on hakanud meeldima kivide pildistamine. Näiteks:

Äkki on see sellepärast, et neid on siin palju ja nad lihtsalt jäävad pildile? Hmm. Ei usu.

Tänase sissekande soundtrack: ComposMentis – Sada miili vaikust
Ainult, et siin ei ole rebasejälgi. Paneks siia loo ka, aga mul puuduvad paraku autoriõigused.

Mis pealkirja puutub, siis saab kokku võtta nõndaviisi: raske, kui poes käid. Niipea, kui avastad, et iga päev ei pea poes käima ja makarone süüa on tegelikult pea odavam, kui Eestis päevast päeva Salvesti purgipilaffi pannil soojendada, siis taipad, et mõnda aega ei olegi võimatu. Kuigi peab tunnistama, et minu usk siinse kalatööstuse kaadriliikuvusse on kahanenud olematuseni. Ma arvan, et olles nüüdseks kohalikus tehases käinud viis korda, on mõte sinna tagasi minna võrdlemisi kaduva väärtusega. Homme sean niisiis sammud pealinna kalatehase poole. (:
Saatsin ka mõned kirjad muudesse astutustesse, aga vastuseid ei ole kusagilt saanud. Mujal tööleidmise juures on ka see konks, et tuleb taotleda seda tööluba, millest ma juba kirjutasin. Ühesõnaga, I need a plan C. (Plaan A oli nii hea, et ma jätsin plaan B vahele.)

Senikaua toimub aga kulgemine. Vahel ajas, vahel ruumis. Oleneb, kus ma parasjagu olen. On laisemaid päevi, mil ma olen õnnelik, et kulutasin täiendavad 200 krooni üüriraha puhtalt internetiühenduse olemasolu nimel, ja on neid, kus ma peaaegu hakkan aru saama, milline potentsiaal mu ümber on. Eile panin pleieri mängima ja võtsin ette retke Hvalvík’i suunas. Niipea, kui ma olin üle saanud kerge uduvihmasabina ja suurepärase õige-teeotsa-mitteleidmise-oskuse frustreerivast mõjust, liikusin inertsist keset mäeahelikuorgu, vabanenuna igasugustest liigsetes mõtetest ja ajast. Ajataju on siinmail, muide, kärme kaduma.
Igatahes, umbes kahe tunni möödudes otsustas mu pleieri patarei ameti maha panna. Vabastasin siis end kõrvaklappidest ja tajusin täielikku vaikust. Mitte sellist täielikku vaikust, mis väikelinnas keset kõige pimedamat ööd valitseb, vaid päris vaikust. Seisin, hingasin viis sõõmu õhku ja kuulasin. Isegi lambad ei teinud häält. Ju vist kuulasid ka. Oli ka, mida kuulata.
Ja lisaks helilisele vaikusele oli ka visuaalne vaikus ümberringi.

Siinsed matkarajad ei ole loodud turismiatraktsioonideks. Need on teed, mida mööda omal ajal ühest külast teise liiguti. Sissetrambitud rada on vaevuaimatav ja tihti täiesti kaduv (ülal pildil kulgeb üsna elektriliini alt, näed, jah?), aga seda tähistavad kivihunnikud. Need on üksteisest teinekord üsna kaugel, nii et ühe juurest pilk teist hoomata ei taha, aga ausaltöeldes ei ole siin ära eksida kuigi lihtne. Reeglina liiguti külade vahet mööda orge ja maastikumood on siin kaugele näha. Kui suund selge, siis ainult mine ja peagi vihjab sulle järjekordne kivihunnik, et näe, oledki õigel teel.
Muide, kaart, mida ma kasutasin, oli lennujaamast tasuta saadud 1:200000 mõõtkavas lahtivolditav saarteplaan. Üsna piisav igapäevaseks navigeerimiseks, ükskõik, millisel viisil. Põhikohaga resideerub ta mu praeguses elamises metalltahvlil magnetitega kinnitatuna.

Kui ma peaaegu Hvalvík’ini olin jõudnud ning sealt edasi (või tagasi) Kvívík’isse läinud, plaaniga kolmnurk kokku saada sealt Vestmannasse tagasi astudes, oli siinsel niiskel-rabasel rohumaal astumine mind üsna ära väsitanud. Sellegipoolest ronisin alla Kvívík’isse, sest küla kõrgemalt olin korduvalt näinud ning see oli ilus, majade vahele ei olnud aga kunagi läinud. Sealsetele elanikele avaneb vaade lisaks taamal udus paistvatele Koltur’i ja Hestur’i saartele ka avaookeanile ning üleüldse paikneb küla mäetaskus justkui turvalises hällis. Käinud-näinud, võtsin ette väsitava teekonna üles tagasi, mishulgas sai kavalalt serpentiine tõusude võtmisega lõigatud (kui ma kellegi eravaldusel trampisin, palun vabandust, aga ma tõesti ei viitsinud). Kuigi üles jõudes oli mu dilemmas mätasrada-maantee pigem esimene peale jäänud, siis lõpuks sai siiski valitud maanteed mööda kõmpimine, põhiliselt kuna kivihunnikud ei andnud end näole. Ja olgugi, et ma olin otsustanud võiduka lõpuni kõndida, juhtusid minust mööda sõitma mu sõbrad sakslased ja päästsid mind täiendavast viiest kilomeetrist jalavaevast. Mis oli kokkuvõttes ikkagi hea.

Lõpetuseks kummutan ma mõnel inimesel esineva petliku arusaama, et siin tegelikult lambaid ei ole:

On, ja kui graatsilised veel! Ja see, et nad pissivad, enne kui jooksu pistavad, kui neile liiga lähedale minna, ei ole müüt. Ise nägin! Ja tegelikult ju loogiline ka, nõnda on palju kergem joosta.