Kiviaeg) Kõigepealt oli mingi bussi parkimine magamistuppa.

1) Seejärel sõisime Piibuga väikekaubikuga telefonipoodi talle handsfreed ostma. Seal oli palju päris vahvaid telefone, aga handsfreed ei olnud. Suundusime Lõunakeskusesse, kuna see ei olnud kaugel, aga kaotasime suunataju. Lõpuks sõitsime läbi mingi hoovi, mis selgus olevat Indla hoov, seal askeldas palju teklites rebaseid ja kaasvõitlejaid. Sellega saime õige suuna jälle kätte. Lõunakeskusesse aga ei jõudnudki, sest..

2) Kogu naabrite perekond läks ära, ainult Kristjan jäi maha. Läksime Kristjaniga Stockholmi kolama. Kristjan rääkis mulle igasuguseid asju, a’la kust kanepit ja LSD’d saada, aga asjalikus võtmes. Jutt nagu kümme aastat vanema oma. Tahtsime mingit skulptuuri näha, mingil hetkel avastasime, et too kõrgub meie selja taga majade taustal hiiglaslikuna. Vaade paljastas ka selle ees oleva hiiglasliku fotograafi skulpruuti, kes esimesest kujust pilti tegi. Taamal oli veel mingi skulptuur.

3) Sõbrad määrasid mulle naise. Reidis hõivasin ennast ära jne ja läksin talle siis külla. Polnud tal väga viga ja elamine oli sümpaatne, aga noh, mis sa ikka määratud naisega teed. Oli mingi pidu siis tema juures, kõik olid kohal. Naisel oli keldris veinikelder. Mõtlesime siis Jorgeniga, et lähme hoopis võtame salaja paar pudelit ja laseme jalga jooma. Hiilisime mitte kuigi salaja siis veinikeldrisse ja avastasime, et pudelid olid kõik otsa saanud, keldris olid ainult klaasid ja muu selline. Fail. Edasi läks mingi ühise sünkroonrumbaga tagahoovis, aga see võis olla juba ka Burzum‘i Tomhet, mille saatel ma üles tõusen.

Nojah, kui sa juba siiani oled jõudnud, siis on järgnev sinu jaoks tõenäoliselt ebaoluline, aga:
Seoses sellega, et minu sügisnett mingite segaduste tõttu õhku on lastud, tegin esimese lükkena sellest probleemist üle saamiseks egoistlikult oma ajaveebi ringitõstmise. Või mis egoistlikult – ära nüüd ütle, et sa ei ole kunagi stalkinud!

Kui sügisnett jälle eluvõimeliseks saab (ma loodan, et see juhtub, raisk), siis lisan vanale aadressile suunaja. Kuigi selleks ajaks on ilmselt tolle kasutajad ammu leidnud, et ju vist olen ma blogiga lõpparve teinud. Tegelikult hullem on see, et seniks jäävad paar inimest oma kirjadest ja paarkümmend inimest listihüvedest ilma. Ma vist ei majuta oma veebis enam ühtegi võõrast asja.

Ma olen tahtnud juba mõnda aega ühtteist siia kirja panna, aga ei ole kas leidnud sobivat sõnastust või on pealehakkamine minust kaarega mööda käinud. Nüüd, kus soov sai piisavalt tugevaks ja ma juba kirjutama asusin, on jätkamine lihtsam.

Mõned igapäevaelulised asjad. Alustada võiks sellest, et suvi hakkab tulema. Aga seda saab igaüks ilma minu ütlematagi aru.

Saaga Lambasaartega on võtnud suuri pöördeid nii ühes kui teises suunas. Mõningase suhtlemise käigus kohaliku rahvaga (kes vastas mulle pooleteise päevaga keset nädalavahetust, eestlase jaoks avalike organisatsioonide puhul ennekuulmatu) selgus, et võimalusi seal end oma äranägemise järgi teostada on. Paar päeva hõiskasin rõõmust, siis tuli kaasmaalaste poolt teade, et euroliidu poolse rahastamise võin ära unustada, kuna Lambasaared on piisavalt iseseisvad, et igasuguste projektidega mitte liituda. Kurat! Seda magusam see isoleeritud kivirahnla minu jaoks tundub. Pärast tolle uudise saamist hakkasin mõtlema alternatiividele. No ei suutnud midagi head välja mõelda. Üle mere itta oleks ju looduslikult kaunis variant, aga mida neljakümne kaheksa tuhande inimesega isoleeritud maatüki, mida iga nurga peal taevani kiidetakse, vastu ikka panna on. Eile tekkis lausa idee, et peaks esimese asjana hoopiski lennupiletid ära ostma. Need on ootustevastaselt üpris odavad, kui piisavalt pikalt ette soetada, nagu ikka.

Vahepeal vaatasin paari filmi.

Kohustusliku üldkultuurilise eneseharimise korras on peaaegu tungivalt soovitav olla näinud maailma suurimate filmiportaalide hulka kuuluva IMDb TOP 1 filmi. Seda positsiooni hoiab The Shawshank Redemption (1994). Ma ei oskagi öelda, kas ma saan aru, miks, või mitte. Jänkide filme on võrdlemisi lihtne klassifitseerida selle järgi, millele inimese peas nad apelleerivad (tõenäoliselt ka teiste rahvaste filme, aga esimeste puhul kargab see mulle eriti näkku). Konkreetne film oli minu jaoks täpselt sama tüüpi nagu näiteks The Green Mile (1999) ja mõni teine, mida ma näinud olen. Mitte küll halb film, aga otsast lõpuni ette ennustatav, loona lihtne tervik, mille võis peaaegu ära jutustada juba filmi esimesel poolel. Häid ideid (mis tõenäoliselt ka mõjuma mõeldud olid) oli küll, aga nendest igaühest oleks võinud teha eraldi parema filmi. Terviklik lugu jäi natuke alla. Igatahes mina väga kõrgele toppi seda filmi ei topiks, aga võibolla on mul lihtsalt mingi Hollywoodi-allergia välja kujunenud.

Teine, mida ma vaatasin, oli Juno (2007). See oli mõneti midagi uut ja täiesti nauditavat. Sedalaadi noorteka puhul ootaks esmajoones pöördelist lugu, mis kulmineerub mingi probleemi kuhjumisega ning lõppeb laabumisega, ilusti või poolilusti. Juno oli läbinisti probleemivaba ja positiivne film. Nagu päris elu. Alati ei ole ju traagikat, on ilusad inimesed, on sündmused, mõned meeldivamad, mõned ebameeldivamad, aga kõiges on midagi positiivset. Lisaks oli selles filmis stiili, mis küll oli väga ameerikalik ja ei mõjunud väga realistlikult, aga samas oli täitsa okei vaadata. Nii et kokkuvõttes täitsa okei meelelahutus see film.

Ma ütlen, mis on elu:

Kuulata kell neli tasapisi valgenevas metsaservas hommikulindude kontserti, sekundeerimas konnad, kellega toonekured vene ruletti mängivad.

Püüda kell viis jäädvustada päikesetõusu soovahitornis, tulutult, sest fotosilm ei tunne nii palju kui süda. 

Istuda kell pool seitse kanuusse ning aerutada mööda Emajõge ülesvoolu ilma igasuguse plaanita kunagi üldse ringi pöörata kuni kerge tuul ja veekeerised pea juhitamatu paadi oma valdusse saavad, seejärel triivida jõevoolus tagasi ning avastada, et aurav puder toorvaarikamoosiga on just valmis saanud.

Kui ma kujutan omale ette nädalavahetuserutiini, siis peakski see olema just täpselt selline.