Kõikide probleemide alus on see, et teadmatuse teadvustamine on teadmine.

Tegin eile öösel teise katse vaadata filmi “Svidd Neger” (2003), mida ilmselt isegi rohkem Ulveri fantastilise soundtracki järgi tuntakse. Seekord ei kippunud liigse alkoholi tõttu magama jääma, nagu oli juhtunud eelmisel korral umbes neli aastat tagasi. Ja oh, see oli hea.

No see oli ikka nii loll film kui loll üks film olla saab. Heas mõttes. Täielik töötav absurd, hunnik WTF-kohti, kõik imekauni Norra looduse keskel. Hing, oo, mis ihkad veel. Muidugi pigem meelelahutus kui mõistukino, aga täna hommikul dušiall olles filmile mõeldes võttis omaette kõkutama küll. Nii et kvaliteet ikka. Väga ebaväljapeetud muidugi, aga samas see poliitiline ebakorrektsus, mida IMDb’s nimetati, näkku ei karjunud.

Sisukokkuvõtet ja muud sellist loe IMDb’st. Või veel parem, vaata filmi.

Kusjuures, ma sain aru, et seda Ulveri soundtracki võib kuulata hoopis teistmoodi. Alguses sellise südantlõhestavalt depresiivse-ilusana mõjuv muusika on filmi taustal tegelikult sarnane vanale koomilisele klounimuusikale, mis tihtipeale oli kergelt melanhoolse kõlaga. Natuke uuemas kuues muidugi, aga mingid paralleelid mul tekkisid.

Ilmselgelt filmi mõjud, et öösel nägin ma unes, et ma sain lapse naisega, kellel oli juba üks pisike laps, aga mitte minu oma (“üks minu, teine Normanni oma”). Huvitav, millised seosed on mul musta nahavärvi ja seentega? Aga muidugi oli ta kõige eksistentsiaalsemate probleemidega tüüp. Unenägu, muide, nagu arvata võib, lõppes väljapääsu otsimisega.

Silmade väsimus on ainus vähegi mõjuv motivaator magamaminekuks, kuna muus osas tahtejõud puudub, aga alahoiuinstinkt reageerib füüsilisele valule. Miks peaksingi ma tahtma magama minna, kui ma olen piisavalt laisk ja väsinud, et mitte mõelda, mida mittemagamine endaga (homme) kaasa toob, samas naudin öist rahu, väljalülitatust maailmast. Just see viimane on see, mida vahel (ei, pidevalt) väga vaja on. Ja selles mõttes oi-kui-hea, et homne päev midagi kellaajalist endaga kaasa ei too. Võikski igavesti nii olla. Elu võiks kulgeda omas rütmis.

Eilse (või siis üleeilse) sündmustega sai laulupeopaanika ühele poole ja seda väga positiivse tulemiga. Usun, et meie edasisaamises ei ole eriti küsimust. Kummaline on see, et kuigi minu jaoks tolle etapi läbimine ei ole teab mis suur sündmus, tundub ikka, nagu oleks meid paremusjärjestusse pandud ja diplomid välja jagatud. Nagu me oleksime midagi suurt ära võitnud. Tegelikult ei võida ju keegi, on vaid mingi hulk kaotajaid, ülejäänud on lihtsalt okei.

Seoses sellega, et ma nägin mõnda entusiastlikku noort siin-seal kaunil kõlal häält tegemas ja särasilmil naeratamas, tekkis mul soov minna mõnda suuremasse koori. Lisaks meie armasele pisikesele koorikesele, loomulikult, keda ma ei jätaks maha. Pigem sel eesmärgil, et laulda suurema ja pisut veelgi enam omavanuse seltskonnaga. Tean, et Tartus tegutseb mõni potentsiaalselt sobiv punt, aga.. äkki keegi oskab mõnda nimetada, kust eriliselt toredaid lauluinimesi leiab?

Head ööd,