Tõnu Lehtsaar on eile Delfis artikli avaldanud, milles kritiseerib homode käitumist. Otselink

Nojah, Tõnu tundub olevat üsna homovastane, homode endi sõnade järgi võiks teda nimetada isegi “homofoobiks”. Kuigi suur osa jutust räägib probleemidest, mis ka minu arvates reaalselt eksisteerivad, on autor oma kallutatusega ühe võimaliku inimtüübi tolerantsusskaalal ära unustanud. Ennast mahasalgavale tolerantsile, mind-ei-huvita tüübile, aktiivsele vastuhakkajale ja teema vältijale lisaks mina selle tüübi, kes homoseksualismi apoliitiliselt suhtub. No ei ole vaja ju sellest nii suurt numbrit teha. Tõepoolest, homodel ei ole vaja ronida haridusmessile, paraadid jätku ka ära, ei ole vaja keset linna eriti demonstratiivselt ilastada – ükski hetero ei teeks ju midagi sellist. See aga ei tähenda, et üleüldistest seksuaalsusega seotud teemadest, mis nii või teisiti vahel ette tulevad, tuleks kõik homodega seotu välja jätta. Räägime nii, nagu asjad on, aga räägime õigetes kohtades. Tolerants peaks tähendama seda, et normaalsetes oludes arvestatakse inimeste isiklike eripäradega, aga see peab toimima mõlemapoolselt. Nende inimeste, kes mind ei tolereeri, ebatolerantsust ei tolereeri mina ka.

Siinkohal meenus mulle üks haakuv teema, mis olukorra ülepaisutatust näitlikustab: klik

Ja laupäevaõhtune jämm Hella ja Joosepiga, kus pärast paari õlut sündis lugu, mille põhiloosungiks oli “Elagu heterod!”, samas väljendades, et meil ei ole homode vastu midagi. Aga tappa saaksime ikkagi.