Mõne päeva eest hakkasin ma ei-mäleta-mis põhjustel otsima matemaatilist valemit oma elu mõtte kohta. Vastust enda küsimusele ma ei leidnud, leidsin hoopiski lehe, mis tõi välja ühe huvitava matemaatilise paradoksi. See leht on mul töö juures lahti ja praegu olen ma kodus, mistõttu linki ma kirja panna praegu ei saa, teen seda hiljem.

Mina aga jõudsin hoopiski jälle tõeni. Tõe matemaatilise selgituseni oli palju lihtsam jõuda ja see selgitab mitmed minu eelnevad vastuolud. Mul on kogu aeg olnud loogiline arusaam, et teoreetiliselt on absoluutne tõde olemas, ainult et see ongi vaid teoreetiline, st keegi ei jõua selleni kunagi. Samas väitsid paljud inimesed mulle, et tõde on suhteline, igaühe jaoks erinev, ja ma sain ka neist omal moel aru. Vastuolu missugune. Nüüd oma ammuunustatud matemaatikateadmisi rakendades sain ma aru, et me oleme kogu aeg rääkinud erinevatest asjadest.
See, kas tõde on suhteline või mitte, oleneb sellest, mida tõeks üldse lugeda. On lõputu arv asju, millele me saame hinnangut anda. Näiteks, kas kollane värv on ilus või kas auto on õigesti pargitud. Need asjad on tõesti suhtelised, isegi, kui neisse üldtunnustatud suhtumine välja on kujunenud. Kõik need asjad on matemaatiliselt muutujad, mille väärtused muutuvad elu jooksul ja sõltuvad kõigest, mis parasjagu ümber. See on nende tõde, kes väidavad, et tõde on suhteline.
Teine asi aga ongi sõltuvus. Muutujad on omavahelistes seosetes. On võimalik tõmmata paralleele kahe asja vahel, omistada põhjuseid ja tagajärgi ning see kõik on absoluutne. See on see asi, mida inimesed võivad teinekord näha erinevalt, sest seoseid on lõputult ja me kõik avastame neid kogu aeg juurde, aga nende üle saab vaielda, kakelda ja lõpuks on võimalik ikkagi jõuda ühisele arusaamale, kus kahe inimese arvamusi eristavad vaid eelmainit muutujad. Minu jaoks on see tõde ning tõe kättesaamatust tähistab see, et seoseid on lõputult.

Nojah, see ei olnud nüüd muidugi haitek matemaatika. Ärgu ta siis olgu matemaatiline selgitus. Läbi võrrandite võib lihtsalt teinekord arusaamisteni jõuda.

Tegelikult on oluline lõpuni võidelda. Parem on ilmselt üldse mitte küsimust tekitada, aga kui see on juba tekkinud, tuleb seosed üheseltmõistetavaks teha. Küsimused tekkivadki üldiselt eeldusest või lootusest, et asi on ühetimõistetav. Aga mitte ühegi asja vastus ei ole “see lihtsalt on nii”, see näitab pigem ignorantsust teise inimese suhtes. Kõigel on põhjus ja ükski põhjus ei saa olla unustatud või kõrvale jäetud, sest see katkestab ahela.

Ühesõnaga, mind ei huvita muutujad, küll aga seosed. Pole oluline, missugune üks või teine asi on, kui selle põhjused on selged. Seosed on aga elutähtsad.

The Psychedelic Quartet‘i lugu “RubADub Ducky” ja töökaaslaste jutukõmin ning naerukõkutused moodustavad üpris psühhedeelse komplekti. Peaks endale pisikese diktofoni muretsema.

Teinekord, kui midagi kuulata ei ole, ei olegi vaja kaugemalt otsida kui oma arvuti kõvakettalt. Tasub lihtsalt kaaluda ka neid artiste, kes kunagi läbi said kuulatud ja kõrvale lükatud, kuna tol hetkel oli tahtmine millegi muu järele. Sellevõrra rohkem võib hiljem huvitavaid asju leida.

Leidsin Piano Magic’i. Kusjuures, seda olen vist varemgi leidnud. Aga esmamulje on ju väga tugeva mõjuga, nagu me teame.

Varsti vist hakkan filmi vaatama ja siis lähen magama. Pole ka välistatud, et see esimene välja jääb.

Tavaliselt on mul halb tuju siis, kui mul igav on, kui miski plaanipäraselt ei lähe või kui ei ole plaane, mille päraselt minna. Ehk siis, kui igav on. Täna on üks neist päevist, kus ma ei tea, kuhu kellega minna, kell tiksub kiiremini edasi kui mu mõte ja see viimane on liikunud nendest inimestest, kes algpõhjuses figureerivad, kaugemale.

Lisaks hakkasin mõndasid detaile kirja panema, aga mul on teadagi niru keskendumisvõime ja Timo kuulab suures toas muusikat. Mitte küll kõvasti, seda enam ei lase ma tal seda kinni panna, sest ma ise ju kuulan ka, palju kõvemini ja Timo ei ütle selle kohta kunagi midagi. Nii et detailid jäid pooleli.

Tahtsin mainida, et vahepeal olen ma kaks filmi ära vaadanud. Kõigepealt “Das Leben Der Anderen” (2006) (imdb), mis osutus ootustele vastavalt heaks (olgugi, et mu ootustel ei olnud alust, sest ma teadsin sellest filmist imevähe). Võrreldes viimase filmiga, mida ma taevani kiitsin, jäi kunstiliselt teostuselt “Teiste elu” alla, aga lugu oli huvitav ja haarav. Pikemalt ma ei kirjuta, muidu võib midagi valesti saada, ma vaatasin seda filmi juba mõni aeg tagasi.
Teine oli “The Langoliers” (1995) (imdb) eile öösel, mis oli nii ja naa. Meeleolu poolest töötas, sisu oli mõneti puhas ameerika, mõneti lihtsalt mitte väga hea. Eriefektid olid muidugi üle kõige, hai-tek! Tegelikult selle filmi juures ei tekkinudki mõtet, et midagi oleks võinud teisiti lahendada, ma arvan, et sellepärast, et ma ei olekski sellist filmi eriti kuidagi lahendada tahtnud. Muide, see film on mu arvuti kõvakettal olnud kolm ja pool aastat. Põhjus, miks ma seda varem ei ole vaadanud, on ilmselt eelkõige see, et ta on kolm tundi pikk. Eilne muidugi tõestab, et filmi pikkus on vaid ettekääne iseendale, mis asub teiste filmi vaatamise ja mitte vaatamise ettekäänete hierarhias. Kell pool kolm võib iseenesest kolmetunnist asja vaatama hakata küll. Ka siis, kui järgmisel hommikul kümnest vaja üleval olla on.

Siinkohal oleks sobiv märkida, et ma jõudsin järeldusele, et kõikide minu terviseprobleemide põhjuseks on magamatus. 4-6 tundi öö kohta on vist pikemas perspektiivis ikkagi veidi vähe.

Persse, kui külm on! Istun töölaua taga, selg vastu põhja keeratud õliradikat ja lõdisen.

Filmi ei jõudnudki vaadata. Kestab liiga kaua, siin on jälle see võimaluste asi, et teoreetiliselt, kui ma filmi vaatama hakkan, siis garanteerin ma uneaja mitte enne kui kahe tunni pärast, kui ma aga filmi ei vaata, siis on mul vähemalt võimalus. Mida ma ehk kasutan ka, saades umbes pooletunnise edumaa ehk. Aga see on kõik puhas enese tundmisel põhinev teooria.

Täna mõtlesin, et midagi ei ole ikka päris nii hästi, kui võiks. Et ma ei tunne end selles korteris nii koduselt, kui tahaks. Nii koduselt, kui mäletan, et mujal tundnud olen. Ilmselt mängivad mingid imeväiksed nüansid, aga endiselt on see minu jaoks mõistatus, mida ma tegema pean, et oleks täiesti oma ja mõnus. Tunnistan, Rena juures tundus tol hetkel mõneti kodusem, kuigi külas olles on muidugi üldse teine.
Võibolla värvid, võibolla valgus. Valgusega on lihtsam ja mõne lambi sisse või välja lülitamine andis ka teatava efekti. Võibolla on asju liiga vähe – ei, asju ei ole kunagi liiga vähe, pigem on küsimus paigutamises. Võibolla on asjad valet tüüpi, kõik, mis kappi sobib panna,  ei passi riiulile. Üks selline suur sõlme lahtiharutamine oli muidugi suure toa kapp. Aga kas see just parim variant oli, ma ei tea. See suur tuba on üldse paras peavalu, minu toaga on lood märksa paremad, siin ei olegi eriti viga. Võibolla on asi suure toa olemasolus kui sellises. Selles, et suur tuba on jagatud pind, nagu eikellegimaa, sest kui ma midagi sinna paigutan, ei ole enam ainult mina vastutav selle edasise saatuse üle. Ja seda eikellegimaad ma mingilgi viisil jagama küll ei taha hakata.

Ma olen tihti mõelnud, et tahaks jälle omaette elada. Täna mõistsin, et see ei pruugi tegelikult olla lahendus, pigem võib see olla halvem. Just sellepärast, et isegi kui siin oleksid ainult minu asjad, oleks nende selline paigutus ja värvid ja valgus ikkagi perfektsest väga kaugel. Mul ei tekkiks sellist ühtekuuluvust selle paigaga, nagu Jakobis ning ma tunneksin end siin üksi üksikumalt. Ma nüüd üritangi välja mõelda, mida ma saaksin teha, et siin omam oleks. Samal ajal igatsen ma väga Jakobi korterit, vahel on isegi valus. Seal oli kõik paigas, kõik oma, aknast paistis maailma kõige ilusam Tartu, tänavalampide valgus andis lumele just selle õige jume ja siis, kui hommik liginema hakkas, moodustasid varajase päikese kuma ja põrandalambi valgus imekauni sinaka-kollaka komplekti.

Ja nüüd ma ei teagi, kas ma igatsen rohkem seda korterit või seda aega.

(Täpselt aasta tagasi, muide, kirjutasin sellest, et praadisin esimest korda puupliidil pelmeene ja tundsin, et ikka jube hubane ja kodune ja äge on. Puupliit on vahva asi, muidugi, aga näe, kui kiiresti millestki eriti erilisest saab küll tore, aga tavaline asi.)

Viimati oli olukord, et homme pidi olema tudengilaul, kuhu ma ennast olin üles andnud ja ka esinema pidin, ent mul ei olnud teisi inimesi, kes minuga lavale pidid ronima. Ideid oli või nad muutusid või tekkisid, nii et ma ei mäletagi, mis algselt oli, peale selle, et ma tegin põhjalastele reklaami. Mingil hetkel mõtlesin Märteni peale ja siis helistasin Renale, kes oli nõus, ning rääkisin Evat pehmeks, mis oli ka lootustandev. Aega oli vähe, aga kõik oli iseenesest positiivses valguses.

Enne oli mingi virtuaalreaalsus, teemalt nagu Maffia-tüüpi arvutimäng, kus ma pidin vaatama, et ma hoogu ei lähe ja koristajat maha ei noti.

Lühidalt: Michael Haneke “Das Schloß” (1997), Franz Kafka romaani põhjal (imdb)

Praktiliselt sõnasõnalt raamatut järgiv, seda võib isegi teost lugemata öelda. Lõppeb isegi teatega, et sellel kohal sai tekst otsa. Järgimine on ilmselgelt taotluslik, Haneke püüab Kafkat sellega vist veel üle vindi keerata. Karakterid on võrdlemisi absurdsed, ebamugavad.
Film ongi täpselt selline, nagu nii Hanekelt kui Kafkalt ma oodata oskaksin. Üpris uimane, algusepoole tundus lausa igav, lõpuks hakkasid otsad kokku jõudma. Aga iseenesest on selle teosega Kafka täpselt Haneket kirjutanud. Lõpuks leidsin seosed üles ja tegelikult oli parasjagu nauditav.
Samas pean tõdema, et Haneke puhul meeldivad mulle küll teemakäsitlused (isegi olgugi, et ta kordab ennast), aga kunstiline teostus jätab väga külmaks.

Kuigi jah, selle filmi peale ma nüüd kohe romaani lugema küll tormata ei viitsi.