Tere kodumaalt.
Jõuluks tulin Taani antisotsiaalsest kulgemisest Eesti sotsiaalsesse tõmblemisesse. Vahet nagu ei olekski, kui mõned nüansid (valdavalt või siis eranditult positiivsed) välja arvata. Kindlasti oleks palju kajastamisväärset, aga hetkel lasen enda laiskusel või uimasusel või mõtete mittekoondumisel võimutseda.

Et sel sissekandel mingitki mõtet oleks, siis siia kaart meie jõulumüttamisest Kooraste järvede ümber:

Kui kedagi on pead vaevama jätnud küsimus, kas koerad lesbiseksi ka harrastavad, siis viskan päästerõnga: kinnitan teile, et harrastavad küll ja kui innukalt veel. Isegi seanss vähemalt paari tunni takka ei väsita neid ja lärmi jätkub ka kogu ööks. Mõtlesin, et lisan video ka, aga see näeks välja täpselt nagu tavaline koerakepp (ja oleks minu poolt pisut perversne, ausaltöeldes). Ainult, et mõlemad osapooled on emased ja asi toimub geidelt tuntud “kes-ees-see-mees” põhimõttel.

Gismeteo on lolliks läinud. Mõtlesin, et vaatan, kuhusuunas kodulinna ilmakraadide tendents on. Ülejärgmine nädal saab ilmaveebi andmeil igatahes päris hullumeelne olema: näiteks kolmapäev, 25. november algab kuue soojakraadiga, hommikuks on miinus viis, päeval jälle pluss kuus ja õhtul miinus viis. Graafikud tuleksid päris ilusad, potentsiaalselt võiks isegi mingi kauni helivõnke kätte saada.

Aga mis seal imestada, kui Hiinas surma külvav lumetorm on. Ja Taanis.. paistab päike. Jopet ei olnud välja minnes selga vaja panna. Õhtuks on muidugi jahedamaks läinud.

Vahelduseks on päris tore elada nii, et rahast mõtlema ei pea. Praegu tundub mulle, et suurem osa maistest probleemidest ongi rahaga seotud. Ju vist ei ole minagi praegu kuigi maine. Sotsiaalne ka ei ole, kõik päevad kulgevad üsna ühtemoodi. Aga hingerahu ja vaikuse jagamisel kitsi ei olda. Viimast katkestavad ainult jooksuajast hullunud pimedad koerad ning süüa nõudvad sead (kui nad elevusest elektrikarjusesse hüppavad) ja lambad (kellega ma üsna harjunud olen). Igaõhtuste tegevuste hulka kuuluvad võidujooks esimestega (kas ma jõuan piisavalt kiiresti neile toidu künasse panna, enne, kui nad ise sinna sisse ronivad) ja kaklemine viimastega (nemad on samuti kannatamatud; õnneks olen ma neist tugevam). Hobustega saan hästi läbi, siiani on ainult üks mind hammustanud. Haned ja pardid on samuti rahulikud, eriti siis, kui nad ära on koksatud ja me õhtul laua taga nende sulgi ükshaaval kitkume.
Kassid on ka toredad, täna virutas üks mulle käpaga, kui ma talle pai ei tahtnud teha. Tõesti, ma ei saa aru, kuidas ma sellise vea suutsin teha. Siirad vabandused kassi ees.

Ühesõnaga, peaaegu tundub, et aega ei olegi. Selles mõttes pole ka ime, et ma oma töötuse pikendamise teist korda ära unustasin. Seekord ei tulnud aga järgmisel päeval meelde. Pole veel küsinud, millistest hüvedest ma nüüd ilma jään. Tõenäoliselt tervisekindlustus, aga see peaks välismaal olles käima niikuinii läbi reisibüroo.. ja see on mul ka pikendamata. Aga oma koondamishüvitised olen ma niikuinii praeguseks kõik kätte saanud, nii et millestki eriti ilma ei tohiks olla jäänud.

Tänasega lülitati Taanis analoogtelesignaal välja, nii et paras aeg eetrit täiendada. See postitus on igati mittedigitv-kompatiibel ja selle lugemiseks ei ole digiboksi vaja.

Paus kirjutamises ei tähenda seda, et Taani inspiratsioonipotentsiaal palju väiksem oleks kui saartel Põhjameres, vaid seda, et kuus nädalat omaette mittemidagitegemist, kus mõtteid ilmselgelt silmist ja kõrvust välja pritsis, on läbi saanud. Talus elamine tähendab seda, et töönädal on seitsmepäevane ja kuigi mind tööga ära ei piinata, on nimekiri tegemist vajavatest asjadest lõputu. Üks kiire sai nüüd siiski vist ümber ja järgmisel nädalal on ehk aega pisut ka ringi vaadata ja imetleda neid poriseid kollakas-oranže puulehti, mis veel nädal aega tagasi puude küljes rippusid ja millest nii imekauneid pilte teha oleks saanud. Ja siis lohutada end sellega, et piisavalt sobivat objektiivi niikuinii ei ole, võtta kaadriotsija silmade eest ära ja hoopis hingata.
Tegelikult on siinne sügis veel üsna kirju. Arvata võib, et oluliselt kirjum kui Eestis. Soojakraadid küündivad veel päeval kümneni ja lumekirmest võib muidugi ainult und näha. Huvitav, kas ma külmun ära, kui ma Eestisse tagasi jõuan?

Lisaks sellele, et vaba aega väga palju ei ole, ei ole siin ka teab mis palju privaatsust, mul on küll oma tuba, aga see on otse põhilise elukeskuse kõrval ja peamiselt vist viisakusest üritan ma suurema osa päevast mingilgi määral sotsiaalne olla ja seega ei lukusta end oma tuppa. Mul õnnestus ka siin omale küll kitarr saada, aga esiteks ei ole see oma seadistamatuses kuigi mängitav, teiseks peaksin ma eelnimetatud põhjustel omale vaiksema nurgakese leidma, kus tinistada ja lõõritada. Ma ei ole tegelikult oma kaks ja pool kuud juba korralikult laulnud. Huvitav, kas siis, kui ma tagasi tulen, üldse midagi enam välja tuleb.

Et keegi rohkem enam valesti aru ei saaks, siis olgugi, et Taanis on 27 miljonit siga (kui ma õigesti mäletan; kui ei mäleta, parandan pärast arvu ära), ei ole sellel talul, kus ma pesitsen, nendega eriti midagi pistmist. Tõsi, kolm siin on, aga hobuste kogumassi kõrval on see arv täiesti olematu väärtusega. Isegi pereema tunnistab, et hobuseid on neil liiga palju – üksteist täismõõdus ja viis poni. Täiesti hobikorras. Arvu vähendada nad ei raatsi ja tegelikult on küll toredad, uudishimulikud ja sõbralikud loomad. Kuigi mul on nende suhtes ikkagi teatav aukartus. Ikkagi minust suuremad.

Üks asi, mida ma siin olles kindlasti õppinud olen, on seltskonnas, kus jutust midagi aru ei saa, sotsiaalne olemine. Kogu aeg loodan, et sõnade arv, mida ma kinni püüan, hakkab kasvama. Siiani ei ole seda eriti täheldanud, olgugi, et pereema väidab, et küll ma jõuluks juba lehti loen. Ainsad sõnad, millest aru saan, sarnanevad rootsikeelsetele vastetele (ka häälduselt, mitte ainult kirjapildilt). Tõenäoliselt on mingit baasi ikkagi alla vaja, et juurde suudaks õppida. Mõtlesin, et kui rohkem aega on, peaks püüdma näiteks iga päev omale ühe ajaleheartikli ära tõlkida.
Seevastu inglise keele sõnavara on vist küll vähemalt mõne sõna võrra täienenud.

Lõppeks olen ma nüüd kohaliku poppmuusika spetsialist. Ma ei saa aru, kas Taanis muusikaga siis tõesti nii kitsad lood on või rakenduvad siin tohutud autoritasud, igatahes raadiojaamadel ei oleks justkui midagi mängida. Pikad päevad 100FM’i seltsis veetes kuulsin ma igat lugu vähemalt kümme korda päevas, nii et isegi taanikeelsed sõnad, millest ma aru ei saa, kippusid pähe kuluma. Aga võibolla ei ole ma lihtsalt raadiomaailmaga kursis ja tegelikult käibki nii.

P.S. Ma pean oma ajaveebi alajaotuse ümber nimetama vist.

Fäärid ja Taani ei ole nagu öö ja päev ainult mitte looduse poolest, vaid rohkem veel selle poolest, mis toimub. Ilmselgelt ei ole ma meelega jätnud oma ajaveebi uusimate uudistega täiendamata. Minusugusel aeglasel inimesel ei ole lihtsalt olnud mahti kirjutamist ette võtta. Praegugi varastan kirjutamiseks oma alaväärtustatud uneaega, sestap püüan teha lühidalt.

Pärast poolteist päeva imeilusat rahulikul Atlandi ookeanil kulgemist jõudsin tormisesse Esbjergi. Ma olin arvanud, et ilm Fääridel on muutlik – iga paari tunni tagant võis näha täiesti uut pilti – aga Esbjergis mängis ilmataat pilvedega ilmselgelt pingpongi, tulemuseks midagi uut iga minut. Sõna otseses mõttes. Lohutasin end uskumisega, et kõikjal Taanis ei ole siiski selline.
Esbjergi saabusin iseenesest kõige õigemal päeval üldse. Sõbralikud välistudengid, kes mind soojalt vastu võtsid, informeerisid mind üritusest nimega PubCrawl, mis toimub igal aastal ja on mõeldud esimese aasta tudengitele linna ööelu (pubide-baaride ja ööklubide) tutvustamiseks. Seekord see siis tol õhtul toimuski. Igal pool olid üritused. Põhiliselt diskotüüpi, aga mõnel pool kuulis ka live-bändi. Õigel ajal registreerunud said tasuta käepaelad, millega sai sisse neile üritustele, mis muult rahvalt raha nõudsid. Minu low budget muidugi mingeid väljaminekuid ette ei näinud ja mind vastu võtnud noormehel ei olnud ka käepaela. Siiski lõppes asi sellega, et priipääsme saime mõlemad ning iga koha tarvis joogitalonge, mis sellega kaasa tulid, oli rohkem kui küll. Hoidsin end tagasi, et järgmisel päeval end lahkele taluperele tutvustades viks ja viisakas olla. Koju astusime vastu hommikut läbi tormis koliseva linna.

Järgmisel päeval asusin Helsingøri poole teele. Rong Kopenhaagenisse oli mugav ja seal oli isegi internet, küll aga tasuline. See on mingi Taani värk vist, et igas mõeldavas kohas on internetiühendus olemas, aga kusagil ei pääse vabalt võrku (ilmselt mul lihtsalt vedas selle avatud võrguga, mis ma Lambasaartele suundudes Kopenhaagenis pargist leidsin). Sihtpunkti jõudmiseks tuli kaks korda ümber istuda, mis mulle omaselt natuke segadust tekitas (minus endas, mitte teistes), aga kokkuvõttes sujus kõik kenasti. Lõpuks ootasin natuke ja siis toodi mind autoga farmi, kus ma nüüd oma aega edukalt okupeerinud olen.

Ega siin niisama aega olla ei olegi. Hea on see, et vähemalt rahakulu on null. Tööd tuleb selle eest ka muidugi teha. Lisaks lihtsamale lögapirnisorteerimis-sigadelesöötmistööle olen juba ka ohtralt hobusesitta koristanud ja hobustele heina jaganud, loodusvaenulikult puuoksi nottinud (sissesõidutee laiendamise tarbeks) ja imekitsast võsast traataeda välja korjanud (aga ma olen ju imepisike ka). Noh, ja muid ebaolulisi asju ka. Seltskond on päris vahva ja natuke omamoodi.

Teisel päeval oli mul natuke aega, et siin ringi kõndida. Meri jääb umbes kolme kilomeetri kaugusele ja talu ning mere vahele jäävad suvilakvartalid. Kui ma mere ligidale jõudsin, tekkis soe tunne – kangesti meenutas Põhja-Eesti suvilakülasid. Ja üle pika aja kõndisin ma tagasiteel peaaegu päris metsas (noh, selline külamets; siin on asustus nii tihe, et ega siin palju sellist metsikut metsa polegi). Üldse on ümbrus üpris kodune ja minu algne arvamus, et tihe asustus rõhuma hakkab, sai üsna ümber lükatud. Naabril ikka aknast sisse ilma pikksilmata ei vaata.

Aga ma lubasin lühidalt kirjutada. Materjali oleks veel üksjagu. Aga uneaeg tuleb peale.
Lõpetuseks üks ebaoluline fakt – Taanis on 27 miljonit siga. Kohalikus lehes kirjutati.

Nüüd siis saab Lambasaartele tagasi vaid ujudes. Istun Norrörna pardal baaris, taustaks kaks poissi kitarrisülti mängimas. Noh, äraleierdatud lugusid mängivad küll, aga päris hästi.
Siin ma siis veedan poolteist päeva tuules ja tormis. Siiani midagi ennenägematut olnud ei ole, parv õõtsub tasakesi ja õlleklaasid ei klirise. Väljas on külmaks küll läinud, kui ma enne vööris imeilusat kuukuma ookeanil vaatamas käisin, oli tükk tegu, et jäitunud tekil mitte pikali lennata. Aga vaade oli isegi juppi aega lõdisemist väärt.

Sellised Lambasaared siis maha jäävadki. Tegelikult on ikka päris kahju. Aga eks kõik asjad on ikka tagantjärge ilusamad. Kui kohalikku rütmi sisse saad ja see mingis mõttes rutiiniks muutub, ei saagi aru, mis tegelikult ümber on. Seda enam, et minu jaoks oli see kohalik rütm üsna ebakindel ja täis teadmatust, kui kaua ma seda kõike hingata saan. Ma olen kindel, et ma ei võtnud saartest pooltki seda, mida oleksin võinud, samas ei kahetse ma mitte kuidagi, et nii läks. Ma kulgesin omas tempos ja lasin ümbritseval end saata. Ja ma lähen veel tagasi. Hingama. Mägede ja tühjusega ühes taktis.

Aga praegu siis Taani. Kui ma laupäeval sellest õõtsumisest pääsen, õõtsun insertsist edasi päeva jagu Esbjergis, kuhu laev randub. Seejärel sihtkohta Blistrupi. Näis, mis seal saama hakkab. Vähemalt tasuta toit ja elamine on mulle mingisuguse töötegemise eest kindlustatud. Aga eks ma ikka püüan leida midagi, mille eest makstakse ka. Omadega nulli jõudmise plaani olen muidugi ammu maha matnud, aga võiks vähemalt jõuluks koju saamise jagu raha koguda. Pikemalt praegu plaane ei tee, aga seiklused sellega kindlasti ei lõppe. Kuhu tee edasi viib, teab vaid aeg. Kui temagi.

Siin praamil on isegi mobiililevi ja internetiühendus, aga viimane maksab, nagu arvata võibki, hingehinda. Tasuta peaks saama sauna, basseini ja fitnessklubi kasutada. Homme uurin järgi, kõlab igatahes ahvatlevalt. Kajut, kus mu magamislavats asub, on oma kuue koha kohta selgelt imepisike, aga õnneks oleme me seal üsna omaette hoidva kajutikaaslasega kahekesi. Nii et ehk ei hinga isegi kogu õhku ära. Õlle hind tax-free’s on märkimisväärselt madalam kui Fääri poodides, pigem läheneb isegi kodumaistele hindadele (kuigi see võib ka ainult nii tunduda), igatahes isu ajas peale küll.

P.S. Pange tähele, mul on veel seiklused lõunasaarel kajastamata. Ma loodan siiralt, et nendega ei lähe samamoodi nagu jaanipäeva või juulikuise matkaga.

P.S.2 Huvitav, kuskohas me parasjagu oleme? Hiljem teen ühe öise jalutuskäigu tekil ja vaatan, mida navigator näitab.

On Monday I made it official. Tomorrow I’m going to step on the ferry Norrørna and start travelling to Denmark. First I’m going to couchsurf a German guy for a night in Esbjerg, the place where the ferry goes to, and then head to Blistrup where I’m awaited by a family in a farm. I’ll be there for a start and probably keep looking for some paid job.

Last days I haven’t really been doing anything special, mostly just stayed at home. I don’t feel like taking the last of Faroes before leaving, because it’s not like being on trip anyway and right now I feel like being between the past and the future. I’m still here but in my mind I have already tuned myself to what’s coming so I’m not living into this here anymore and even waiting for moving on. As I come to think about it I partly regret what I’m doing and feel that I haven’t taken all my chances, because this here is really worth of enjoying. But in a way I seem to idealise the islands for myself, thinking of it always brings stronger emotions that being in the middle of reality. Or maybe I just haven’t had a proper chance to really get into it because of this very unstable life I’ve had here.

Farvæl, Føroyar! I will miss you until the end of time.
But we shall meet again. I promise.

I must admit that I’ve had enough of searching for a job for now. Or rather waiting for one, because you wouldn’t name it exactly searching sitting here, occasionally going to the factory or making a phone call. Or sending out e-mails to places that actually don’t offer work. The answer “sorry, we don’t offer nothing (at the moment, but leave your contacts…” has been nailed into my head. The latters seem to be all around the world for now.

Yet situation has changed pretty much for me from what it used to be when I got the flight tickets. You could imagine the desperate me panicing about not finding anything, glued to the place and narrowed my world to my dreams. It’s not the case. Overall I really enjoy this place and find it exactly as peaceful as I need it to be for myself, but a part of me is willing to shorten my adventures to make room for another plans that could not be made of only the dreams of me. I do like principles and in that sense I’d like to take the next step in my life connected to this place again, but I’m ready for compromises, otherwise it’d be a bit selfish.

So as for now I’ve pretty much decided that I leave. As a controversy to how I sense the small places on my palm to be easier to grasp, I feel that my outlooks in Denmark are better and it also gets me closer to the overall (though very hazy) picture of my dreams. I’d be there for some time, assumingly until Christmas, then back to Estonia and then on for new adventures when the new year comes.

That way I’d also understand what I’ll miss here. This will not be that last time for the sheep. I shall come back, sooner or later, for longer or shorter time, to freshen my mind and be one with the world. It’s just that right now the conditions are not as favoring as they could be.

Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.

Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).

Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.

Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.

Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.

Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.

I’ve been playing around with my blog a lot today. The whole front page is new, yet far from being finished. There are now visible and distinguishable links to the English section. The section is still in mixed language, but I will try to make it a bit more English, so you won’t learn more Estonian words in the future. Well, if you want to learn, you can always ask me, right?

But that’s not what I was to talk about. As I’ve been writing a lot lately and sitting behind the glowing screen even more, my eyes are pretty tired and I’ll just make it short.

It is and it is not good here. The bad side is that this place is no exception in today’s world and even though the unemployment rate should still be the lowest in Europe, there’s unsteadiness in the air and not much work to get (if not to say, no work at all). In this three weeks time I’ve been here I have asked in quite a few places. In fishing factories they happily collect my contacts and say that I may ask again after some time, but nobody needs a helping hand right away. And with other institutions it’s quite hopeless. So right now I’m trying to figure myself out a limit how long I’m going to stay here without work and after that I’d probably head for Denmark, hoping that there would be at least something there. (If you have better ideas, let me know.)

The good side is the majority of everything else. Although the weather shows signs of upcoming autumn, all the other positive things I named as my first impressions have not disappointed me. Moreover I’ve done a bit more hiking in the empty and calm landscape and socialized with people in some extent. It is relaxing here even when the other half of your mind is busy worrying about the job. I’m getting more and more sure that mentally this is right now the place for me and it’s exactly what I needed in this state of my life. It’s not that much for thinking anything through or pushing myself to challenging situations, it’s rather for sensing more in my own pace and undisturbedly, whether doing familiar things and creating myself a familiar atmosphere or not. I’m all alone clearing up my mind and this is the best place for such thing. That’s why I’m trying to stay as hard as possible.

If you don’t believe me, look at the pictures: pildid.hannes.ee
Soon I’ll make a new photo site with better navigation and fancier interface. The newest photo albums will probably be found on my blog’s front page too.

Next time I’ll write more. I hope.