See on kummaline, kuidas mulle ühtäkki tundub, et kõik on seotud. Erinevad kogemused, järjest toimuvad südmused moodustavad kokku terviku, milles igaühel on mingi osa. Loogiline tegelikult, see ongi ju inimese vaimne arenemine, aga ma ei mõtle praegu seda. Ma saan kuidagi eriti selgelt ja konkreetselt aru, kuidas ja miks asjad seotud on.

Nimelt on mul juba pikemat aega tunne, et ma kordan ajalugu, ainult natuke teisest vaatenurgast. Ühest küljest õhutab see mind ennast süüdistama, kuna olen ma ju teisel pool olnud ja näinud, kuidas on, teisest küljest avanevad aga uued tahud ja lisaks praegusele hakkan ka möödunu põhjustest paremini aru saama. Tekitab natuke segadust, kuna ma olen endas väga kindel ja ei taha oma sõnu sööma hakata. Nüüd ongi küsimus, mida ma sellest õpin?

29. detsembril kell 15.30 näidatakse Ateenas viimast korda Vene mängufilmi “12″ (IMDb). Kes seda veel näinud ei ole, soovitan! Võiks öelda, tervikuna parim film mida ma ma-ei-tea-kui-pika aja jooksul näinud olen. Iriseda on vähe, seevastu aplausiväärset palju.

Lugu keerleb ühe tšetšeeni poisi ümber, kelle saatust 12 vandekohtunikku otsustavad. Nimetuil kohtunikel on igaühel oma lugu, mille inimlikud nüansid meeste südametunnistusele koputavad ja esmalt väga eelarvamustest mõjutatud otsuse langetamist muutma hakkavad. Teemaarendus on iseenesest väga lineaarne, aga lõpp ei lähe tingimata sinna, kuhu arvata võiks (NB! Kui just IMDb’d enne filmi vaatamist ei loe – ei soovita!). Aga läheb sujuvalt, sobivalt ja loomulikult – tekitab mingi äratundmismomendi ja teeb soojaks. Film ei ole pateetiline, isegi nukker ei ole, tõsine küll (aga väga humoorikas!). Nii et lahenduse eest esimene suur pluss kirjas!

Loo autor ja operaator on omavahel suurepäraselt läbi saanud. Suu-uu-uurepäraselt. Fantastilised kaadrid, humoorikad visuaalsed-loolised lahendused, sümbolid siin-seal. Väga ladus, kõik läheb kõigega kokku. Selle plusspunkti alla läheb ka huumori ja üldise temaatika tõsiduse tasakaal ja omavahel väga hea sobitamine (kuigi see ei ole operaatori rida).

Aga muidugi päris irisemata ka olla ei saa. Lõpp, olgem ausad, oleks pidanud mõned minutid varem tulema. Mitte, et pikale oleks kiskunud, lihtsalt teema jõudis selle kohani, kus oleks olnud igati sobiv ära lõpetada. Jõuti mäetippu ja siis tuldi natuke allapoole tagasi, selle asemel, et tipus vaadet nautida.
Mõned ütlevad ka, et Nikita Mikhalkovi temaatika ei ole midagi uut, käsitlus nagu teisteski tema filmides. Mina ei ole Nikita teoseid enne näinud, sestap ma käekirja kusagil ära tunda ei saanud. Arvan, et nii on paremgi, kuigi režisöör hakkas mind huvitama küll.

Ateenasse läksin ma paraja üleväsimusega, mõtlesin veel enne, kas tasub ära. Ikkagi üsna pikk film, kaks ja pool tundi. Kuigi tunnistan, et paari vähempingelise koha peal kippus silm pilukile, siis pigem oli see magama jäämise paranoiast, mis saboteeris keskendumist, aga mida lõpu poole, seda enam ma selle ära unustasin. Kaks ja pool tundi ei lennanud linnutiivul, seilasid tasa, aga kella vaadata ei tulnud pähegi.

Nii et marss, kinno.

Vesi voolas universaalojadena, ta hakkas järsku laulma: “Kui me ükskord kokku saame, ütle mulle ikka tere…” …

Eile olin ma esimest korda elus resoluutne.

Kohe võtan väikse duši,
Kaasa sinna võtan Sussi
Suss ei päris rahul ole
Arvab ta, on vesi kole
Naaber näitab näpuga:
“Sina loomapiinaja!”
Aga mul on ükstapuha,
Tahan, et mu kass on puhas!

—

Valged kärbsed akna taga
lendavad ja nad on kuss.
Otse aknalaual aga
ammulisui lebab Suss.

Mina magan, sest on öö.
Homme annab Suss mul komme.
Komme ära Suss ei söö.
See ei ole Sussi komme.

(Ilmar Trulli modifikatsioon)

—

Lõppu midagi vulgaarsemat ehk jõulusöömaorgia võimalikud tagajärjed:

Oo Mann,
Su kanni täis saab mu vann
Sest köögis säriseb
Juba kolmas praepann

Peaksin hoopis filmist kirjutama, mida ma just vaatamas käisin, jah. Film oli hea, aga sellest siiski pärastpoole.

Kirjutan hoopis naeratustest. Naeratus võib tähendada paljusid erinevaid asju: mul on hea meel selle üle, mida ma nüüd edasi tegema hakkan; mul on hea meel, et asjad täna nii läksid; mul on hea meel, et sa seda tegid; jne. Aga kõiges sisaldab ta siiski mingit rahulolu ja mugavust. Ja kas see ei ole mitte see, mida me just kõige rohkem tahame?

Aga kui see on käes, tekkib küsimus, mis on selle rahulolu taga. Eelpoolloetletutest või millestki muust. Mingid võimalused jäävad kusagil ära, midagi saab ehk kindlamaks? Kindlusega on see probleem, et see suleb ukse kõigele sellele, mis ei mahu sisse. Kas siis seda ma tahtsingi?

Ei, see ei tähenda, et parem oleks üldse mitte naeratada. Lihtsalt, see teeb meele härdaks. Tekkib tahtmine kusagil, kus kallutus toimus, midagi tasakaalustada. Kerge üle piiride minemine on ka lubatud. Sisemisel tasandil minnakse ju niikuinii, räigelt, aga enesekontroll taandab selle ära.

(Siinkohal jäi sissekanne pooleli, kuna pood oli sulgumas. Ehk mingil aktuaalsel hetkel kirjutan edasi.)

Muide, kõige metafooriderohkem kunst on minu meelest realism.

Mõni aeg tagasi leidsin ma Postimehest nii geniaalse päevakoomiksikomplekti, et ma lihtsalt pidin selle sisse skanneerima ja endale ära salvestama. Mäluvärskenduseks või meelelahutuseks saagu ta praegusel hetkel siia postitatud:

Pildile klikk viib originaalile Postimehe lehel. (Et seal koomiks üleval on, avastasin ma muidugi alles hiljem.)

Üleeile käisin sel aastal kolmandat korda PÖFFil, esmakordselt sain hea elamuse osaliseks. Film kandis pealkirja “Kolm tarka meest” (Kolme viisasta miestä, Soome 2008). Lugu toimus jõuluõhtul, kohtusid kolm meest, kolm vana tuttavat. Ühe mehe naine oli just lapse sünnitanud, kuid teise mehe oma, teine mees oli just leseks jäänud ning tema poeg süüdistas teda naise surmas, kolmas mees oli oma tervisega kimpus, plaanis enesetappu ja tagatipuks oli võibolla ka esimese mehe naise lapse isa. Igasugused juhuslikumad ja vähem juhuslikud seosed viisid mehed jõuluõhtul karaokebaari koos napsu võtma. Aga tegelikult oskab sisukirjeldust igaüks lugeda. PÖFF kirjutas filmist nõnda.

Film oli intensiivne, hoidis pinget hästi üleval, lugu liikus isegi kenasti kulminatsiooni suunas. Näitlejatöö täiesti veatu, ülimalt loomulik ja professionaalne, nauditav vaadata. Suhteliselt selline soomelik film muidu, ma ütleks, umbes sellelaadset ma ootasingi, depressiivse meeleolustikuga. Dialoogid olid ehk isegi liiga tihedad, tuli jälgida, et järg ära ei kaoks, aga õnneks olid sobivate kohtade peal täpselt mingid pausid, nii et see ei olnud probleemiks.
Mis mulle ei meeldinud, oli lõpplahendus. Kulminatsioon tuli ära, oleks võinud edasigi minna, edasi areneda kuhugipoole, aga ühtäkki olid kõikidel meestel lood räägitud ja kõik sõbrad, tekkinud konfliktid unustatud ja maha maetud, siis tuli hommik ja elu oli palju ilusam. No nii päriselt ju ei käi, eriti veel, kui on tegemist niivõrd loomutruult mängitud filmiga. Aga teisalt on ehk hea, et vinti lõpuni ei keeratud, sest ma kujutan sinna ette just sellist ehedalt ameerikalikku lahendust, kus keegi surma saab või nii, neid oleme ju näinud küll. See oleks kogu filmi teistsuguseks pööranud, sest tegelikult oli ju lõpuks kõik hea ja positiivne.

Suhteliselt kuiv ülevaade tuli sedapuhku. Ma arvan, et üleeile oleks ma teisiti kirjutanud, aga noh, üleeile oli reede. Aa, kas ma ikka mainisin, et kes seda filmi näinud ei ole ja plaanib vaadata, ei tasu eelmist lõiku lugeda, sest ma ütlen natuke liiga palju ette? Vist ei maininud. Vabandust, my bad. No ega see nüüd nii hull ka ei ole.

Ma nägin palju igasuguseid unenägusid, kuna tööinimese režiim ajas mind vähehaaval üles juba varavalgest, hiline uinumine ja enesetunne aga tahtsid, et ma edasi magaks. Valdavalt olid tegelasteks inimesed, kellega ma eile kohtusin, aga värvikaim lugu oli minu tuttavast I-st, keda ma ei ole näinud päris mitu aastat. Tema elukaaslane oli nimelt sattunud mingil põhjusel vangi – mingil väga segasel põhjusel – paariks kuuks. Kuidagimoodi selle sündmusega oli seotud asjaolu, et tema nägemine oli halvenenud ja mingi jama oli ka ta jalaga. Mingi trauma miskitpidi, millegist, mida ta tegi või temale oli tehtud, mis lõpuks viis kinnipidamiseni.
Teatavad paralleelid ka eile nähtud filmiga, vähemalt meeleolu osas, filmist kirjutan eraldi.

Varasemates unenägudes oli Moskva supermarketi puuviljaosakond, e-vestlus L-iga, millest selgus, et ma olen ikkagi mingil määral oluline inimene (oo eneseupitust), järgmises jällegi mingi kummaline, aga armas tagasihoidlik romanss M-ga.