See oli ammu, kui ma selle peale tulin, aga jätkuvalt on aktuaalne tõsiasi, et tegelikult on kõik inimesed ühesugused. Oleneb lihtsalt sellest, millisesse vette nad visata. Ja kuivõrd nad seal vees üksi ujuvad või kes on basseinivalvur, kes sobimatult hetkel vee basseinist välja lasta saab. Kui nad kuivale jäävad, siis surevad nad kõik samamoodi, väänlevad alamõõduliste kaladena. Kui vett on vähe, võitlevad nad kõik ühtviisi selle eest, vahendeid valimata. Olgugi, et nad teavad, et nad midagi sellist iialgi ei teeks. Olgugi, et neid kõigil on isiksus, olgugi, et nad tunnevad seda läbi ja lõhki, neil on omad hoiakud ja väärtused ja küsimustike täitmisel teevad nad iga kord sarnastesse kohtadesse riste. Olgugi, et maailma näevad nad nii, nagu harjunud on. Olgugi, et kõik on nende jaoks teada, kui näidata neile teistes värvides pilte, neid, mida olemas ei ole, muutuvad nad täiesti isetuteks ja see kest, mis ümber on kasvanud, on täiesti tähtsusetu. Nad on kiskjad, omakasupüüdlikud, kõike, et iseend elus hoida. Et pidada vastu meeletule olelusvõitlusele paremate palade pärast.
Taibates lõpuks, et tegelikult on vajadused samuti isetud. Ja siis hakkavad uut kesta kasvatama.

Termomeeter minu toas näitab ligikaudu 17,5 kraadi soojemas suunas Celsiuse järgi. Varvastel on juba natuke jahe. Ma ei vaja muidu rahul olemiseks eriti kõrget temperatuuri, seda enam, et meelde tulevad ajad Jakobist, kus toas oli vahepeal alla kümne plusskraadi, sellegipoolest plaanin varsti ahju kütta.

Teisipäeval tuli mu tuppa monstrum. Ma olin teda pikalt oodanud, põhiliselt lihtsalt selleks, et oma dilemma kuidagi vägisi ära lõpetada (kui “ei”, siis saab alati olla “jah”, aga kui “jah”, siis enam “ei” ei saa), aga nüüd, kus ta olemas oli, tekitas ta minus ainult frustratsiooni. Terve tuba oli teda täis! Rääkimata minu magamistoa kolmeosalise eripära lõhestamisest.

Idee, et tal jalgu lühemaks võtta, tuli üsna koheselt, aga ma ei olnud päris kindel, kas see annaks soovitud tulemuse ja teeks mu toa paremaks. Üleeile proovisin järgi. Nüüd on parem küll, täitsa pesa kohe. Ainus kaotus on see kolmeosaline asi. Aga see-eest sain seinale riiuli ära pandud ja kaks pilti ka seinale, põhiliselt selleks sinna ja nii, et küsida saaks, miks nad seal on. Ühe puhul võiks isegi küsida, mis pildil on. Ei, teise puhul tegelikult ka.

Neljapäeval oli suurüritus. Päris uhke oli, ma arvan, et enim nautisin ma rahulolevaid pilke ülemuse ja teiste töökaaslaste silmis. Ja sedagi, et kõik jooksis, kõik teadsid, mis ja kuidas ja kus nüüd olema peaks. Tegelikult ei ole siin midagi imestada, tosin aastat kogemusi on seljataga. Aga võrreldes akadeemilise maastiku üritustega, mis alatasa kipuvad uimaseks vajuma, kui neid ise enda jaoks elus ei hoia..

Neljapäev lõikas mineviku ja tuleviku teineteise küljest lahti. Nagu see ikka käib, kui mingis täiesti teises keskkonnas olla. Natuke kurb oli see, et tulevikus oli vaja hakata minevikku meelde tuletama ja kõik ei tahtnud kohe üldse mitte meelde tulla. Kuigi minevikus oli palju veel tundmata ja nautimata jäänud, minevik oli veel elamata. Aeg läheb liiga kiiresti, jookseb eest ära, ei jõua kõike kaasa võtta. Aga nüüd on parem, nüüd on neljapäev ka minevik ja keeb koos varasemaga.

Kui ma väsin mõtlemast kõigele sellele, mis ma arvan olemas olevat, kui mind hakkab igikestev emotsioonikogum liialt rõhuma, siis hakkan ma mõtlema abstraktsetes asjades. Nendes, mida kunagi olemas olla ei saa, ent mille olemasolu oleks vahel väga vajalik. See on ka uks minu nirvaanasse. Mitte alati, vahel. Muid asju on ka vaja.

Need on need hetked, mil ma tunnen rõõmu olemise ja mitteolemise piiri suunas karglemisest, mis on naljakas, sest tegelikult lajatavad mulle peale ikka ju samad asjad, mis muidu. Võibolla siis ei olegi põhilised minu igapäevatundmused, vaid hoopis olemine iseenesest. Sest see pakub ju võimalusi. Võimalusi olemist kujundada just nõnda, nagu ma heaks arvan.

Aga mis on siis üldse tunded? Ehk ongi nii, nagu ma aastate eest mõtlesin. Või on mitteolemisele püüdlemine enesepete?

“Mõned asjad jätaks ära, vahel jooks paar pudelit veini.”
Ühe võtan nüüd kaasa. Püüan mitte karta ümbritsevat objekti, mina olen mina.

Kasutasin täna keset päeva kaks tundi oma väärtuslikku tööaega enda isikliku naudingu nimel. Tulemuseks olid peale sooja köögi ka pelmeenid. Otse puupliidilt. Ja loomulikult üliõnnis tunne, mis tegi minu elamise palju kodumaks ja pesamaks (mitte, et enne ei oleks olnud). See oligi ju üks neist kolmest põhjusest, miks see koht minu koduks valitud sai.

Pärast tegi Timo pliidil veel teevett ka.

Nüüd saabki nii olema. Niimoodi tulevadki Hetked.