Viimased päevad (või viimane nädal või misiganes, kes jõuab järge pidada) on läinud aegalses rütmis ja koduselt. Võiks ju panna säästurežiimi pähe või nimetada järgmiseks sotsiaalseks eksperimendiks, aga tegelikult on mul seda aega lihtsalt vaja. Teen iga päev kaks sõrmeliigutust muusika linti saamise poole, vaatan mõtliku näoga seda, mis on seal, kus oli enne ilge plekist vannitoalagi, seisatan akna ääres rohkem kui tavaliselt ning kui vähegi harjumuse raamist välja astuda, võiksin lausa sealt avanevat vaadet nautida. Sekka mahub ka mõni neist vähestest kordadest aastas, mil ma oma ajaveebi või fotogalerii või mõne muu programmijupi kallal nokitsen. Peaaegu unustaks ära oma paranoia hetke sobiliku sotsiaalse elu kättesaamatuse teemadel. Ja kui ma siis lõpuks ennast kõrvalt vaatan, avastan, et olen hoopis osa enda eksperimendist ja tõden, et asjad, mis mulle ei meeldi, tulenevad minust enesest. Mõnda hetke sobib see komplekt mahedast isekusest ja üksiolemisest. Ma ei tea, kas ma peaksin neid näoraamatusse ilmuvaid plaane nii väga iseenda sisse imama (kasvõi ideedena). Kõike ei pea ja aega ju on.

Elu normaalse inimese kombel hakkab sügisel. Niivõrd-kuivõrd. Ma kavatsen teha kõik (enamvähem/peaaegu), et mõiste “normaalne” selles kontekstis saaks minu enda järgi väänatud. Põhiline on hoida sihtmärki, mitte ära unustada, miks ma midagi teen. See peab saama minu “normaalsuse” keskmeks. Kui kerge või raske see on, saab näha muidugi siis, kui ma selle õppeastuse uksest sisse astun, millest ma veel kunagi astunud ei ole. Justkui selleks, et konservatiivse loomuga mind mitte liigselt šokeerida, plaanin regulaarselt väisata ka tuttavamaid koolihoonesid, mille osas mul hetkel muidugi plaani tehtud ei ole, mida ma sealt saada tahan. Eesmärk liigub aga üldiselt üksikule, küll ma midagi välja mõtlen ja oma kasu sealt kätte saan.
Teisel kohal (aga üsna tihedalt kannul) on plaan kusagilt raha saada. Selles osas püüan ma veel normaalsust enda jaoks defineerida. Või siis iseennast. Või ma ei tea.

Sussil on sel aastal uus põnev hobi. Ta on hakanud tegelema karvade kogumisega. Ta kogub need enda sisse (sööb ära) ja siis oksendab välja. Ma ei ole veel päris hästi selle tegevuse perspektiivist aru saanud. Sellesse, kui mina nende karvadega midagi muud teha tahan, ei suhtu ta üldse hästi. Ilmselt on meil asjadest erinevad arusaamad.

P.S.1 Nüüd on mu ajaveebi esilehe allservas kastike, kus on viited viimastele pildigaleriidele, mis ma üles olen pannud. Need pärinevad hetkel ajast umbes aasta tagasi. Ma luban, et mu aeglastesse päevadesse mahub paar sõrmeliigutust ka selle suunas, et vahepeal tehtud pildid lõpuks üles pandud saaksid.

P.S.2 Mu ajaveebist ei ole saanud aiandusblogi! See päisepilt lihtsalt sai selline. Sorri.

(Kui ma viitsin oma selgeks teha, kuidas kaardile lipukesi lisada, võiks mõne koha juurde näiteks kellaajad ka kirja panna. Ehk pildidki. Eelarvamuste tekkimise vältimiseks liikumiskiirust ei lisaks.)

Teel tabasime nii mõnegi kauni vaatepildi:

Seoses sellega ja eilse mustikatripiga vana hea Kooraste järvistu kanti, tekkis mul küsimus, kui suure osa ma sellest suvest metsas olen veetnud võrreldes kodus olemisega. Kui Eesti väikelinnad (mitte depressiivsed) ka “metsa” kategooriasse panna, siis teeb vist kodule pika puuga ära küll. Aga suvi ju selleks ongi.
Sussist on natuke kahju ainult. Tal ei jää muud üle, kui üksi kodus karvu ajada. Peaks rohkem kassisõpradest külalisi kutsuma, kes temaga tegeleda viitsiksid.

P.S. Kas kellelgi piiritust on üle? Tahaks hirmsasti kõiksugu marjadest ja ürtidest koduliksi teha. Juba teist aastat tahaks. Piiritust?

Nüüd hommikul rususid kokku korjata püüdes taipasin ma, et mul ajaveeb on tegelikult minu personaalne sotsiaalne eksperiment. Muidugi on tore ka iseennast kokku korjata ja tegelikult töötab – viimase paari aasta mõtted sobivad omavahel nii hästi kokku, et neist saaks entsüklopeerida koostada. Aga reaktsioon on praktiliselt olematu. Ma ei tea, kas keegi peale mu enda üldse siin käib. Ega ma muidugi statistikat ka ei ole jälginud. Aga kui ma ükskord ühes postituses huvilisi üles kutsusin endast märku andma, ühtegi vastust ei tulnud.
Samas alles eile sain näiteks ka vastupidist tunnustust. Mõtteid hoiti aga kahevahele. Teine järeldus mu sotsiaalsest eksperimendist. Tõenäoliselt kirjutan liiga avatult.

Mis puutub üldiselt mõtetesse, siis ma arvan, et mõtted on kõigi omad. Vähemalt head mõtted. Need, mis universaalsel tasandil, võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei püüa olla kellegi suhtes ründavad. Ja need mõtted, mis on veel lõpuni mõtlemata. Viimased on just kõige olulisemad, sest nad vajavad veel tasakaalustamist. Ikka selleks, et jõuda lähemale üksolemisele, rahule ja jumalikule mõistmisele.

Teine sotsiaalne eksperiment on siiani andnud aga minu jaoks pettumust valmistavaid tulemusi. Nüüd ketran ma juba mitmendat ringi läbi aegade, aga tulemus näib mingist punktist alates olevat ikka sama. Ilmselt on kõigis inimestes mingis kohas tõmmatud piir, millest ühele poole on kirjutatud “mina” ja teisele poole “teised”. Selle piiri asukoht väljendab minu jaoks kõige värvikamalt selle konkreetse inimese sisemist mina ja olemust ning on sestap väga oluline. Sest kui piiri ühelt poolt suruma hakata, tekkib teiselt poolt kaitse, mis ei huvitu enam piirileppeläbirääkimisest ja ei küsi, kas seda piiri üldse on vaja. See lihtsalt on ja ei huvitu ridade vahelt lugemisest või üldse lugemisest, sest ainus eesmärk on seda säilitada ja vaenlane minema tõrjuda.
Üleüldse peaksid inimesed rohkem ridade vahelt lugema, vähem uskuma ja rohkem usaldama. See on natuke vastuoluline, muidugi, arvestades, et kõik emotsioonid on õiged. Aga rääkimine on kõige usalduse alus. Küsimine ja vastamine. Kui sellele rohkem tähelepanu pöörata, siis mingil hetkel ehk taipab, et piir ei olegi kõige olulisem.

Ma loodan, et autor ei pahanda, kui ma siinkohal tsiteerin vabas vormis fragmenti eilsest vestlusest. Teemaks oli pikkade püsivate suhete saladus. Minu allikas oli sealjuures samuti kolmandaks isikuks. Asjaosalised rõhutasid korduvalt, et kõik ebamugavad hetked vajavad rääkimist, isegi kui päriselt justkui ei oska midagi öelda. Mina usun sellesse samuti. Aga päris mitme jaoks tunduvad ikkagi olulisemad olevat valged hobused ja muu selline. Tõenäoliselt teen ise valesid valikuid.

Kirkamad hetked mööduvad Põhjalas või mõnes popis kõrtsis, hetkedel, mil teada saan, et mind olla nähtud või mõne intrigeeriva vestluse seltsis. Ometi on kõik minu ümber elus. See ei tee kadedaks, küll aga tuimemaks. Annab tunda, kui telefonil väljuvate kõnede kestus tugevalt sissetulevate kõnede kestuse ületab.

Sotsiaalvõrgustik vihjas mulle hiljaaegu, et mul on muutusi vaja. Ma arvasin, et muutused tulid ja toimusid ning eks nii oligi, kuivõrd mulle just seda vaja oli või mitte. Mõnevõrra taasleidsin iseennastki, aga mingil hetkel tekkis arusaam, et need ei olnud üldse need muutused. On vaja midagi suuremat, umbes nagu aasta tagasi. Siis hakkavad asjad juhtuma. Tulevad lood ja inimesed ja hetked ja seda kõike nii märkamatult ja loomulikult, et ühel hetkel lihtsalt taipad, et elu sai kuidagi ilusaks. Silmadesse on vaja sära, mitte väsimust, ja eks see peegeldub väljapoolegi. Midagi, mille puudumine tõenäoliselt on põhjustanud ka palju muid ebavajalikke või vajalikke asju, aga ehk on see loomulik osa minust.

Aga eks kõik omal hetkel. Tõenäoliselt on praegu just sellist olematut olemist vaja. Kuni mõndade asjade taasavastamiseni. Kuigi see ei anna põhjust end praegu mitte tühjana tunda.

Aga eile oli päevas küll paar highlight‘i.
Esiteks see, kuidas Boheemi välikohvikusse tuli istuma igati viisakas seltskond soomlasi ja saades kätte eestikeelse menüü, jätkus neil päris tükiks ajaks üsna tõsist arutelu selle üle, mida ikka tähendab “kook toor-moosiga” (pikad o-d lugeda kolmandas vältes). Päris armas oli neid kuulata, eriti tänu sellele, et nad ei olnud vanalinna-joomaturisti tüüpi, vaid tundusid üpris intelligentsed.
Sealsamas tekkis ühel mööduval toasussides härrasmehel küsimus selle üle, kuidas väljendada vene keeles sõna “karge” (loomulikult fraasist “karge viin”, isegi kuigi mehel vastavad lõhnad puudusid). Intelligendid, kelle poole ta pöördus, said esmalt valesti aru – mees ei soovinud mitte sõna “vene keelde tõlkida”, vaid tema probleem oli siiralt sügavam. Lõpuks leppisime kokku, et see on siiski sõnaraamatu-keiss ja mees jätkas oma teed ning meie arutlesime omakeskis, kui kaugelt ta oma sussidega tulnud on. Aga mina tundsin temaga küll teatavat hingesugulust, kuna olin isegi küsimuste ees samalaadselt olnud, et oluline ei olegi mitte see sõna ise, vaid see, et vaja on “väljendada”, mitte “tõlkida”.
Paar asja unustasin ma kindlasti vahelt ära, aga kolmandaks sain ma teada, et Tartus võiks olla veel üks täisväärtuslik teepood, kui vaid sobivat kauplusepinda leiaks. Läksin huviliselt teel tee äärde mööda, konkreetse sooviga soetada omale pakk ühte oma lemmikut. Kui müüja kuulis, kuidas ma kodulinna jõuda tahan, tegi ta suured silmad ja uuris, mis kellaks ma kohal plaanin olla (vihjates, et enne hommikut ma ilmselt ei jõua). Viskasin kiire pilgu kellale, kalkuleerisin kolm ja pool tundi juurde ja nimetasin talle muretult aja. Aga muidu oli tore tädi. Ja ma valetasin talle kõigest tunniga. Sellepärast, et Viljandi ristis pöörasid kõik autod järjest Viljandi poole, nii et mul tekkis kiusatus teise tee äärde ronida.

Homme ostan omale priimuse, et teed teha saaks. Tundub, et lähiajal pliidi alla tuld teha ei saa. Ma olen tõenäoliselt ainus inimene lähi(piir)konnas, kes jahedamatest ilmadest kasu lõikab.
Aga praegu võiks grüünes ühe õlle juua. Tõenäolisemalt lähen siiski magama.

Seekord tekitas see aga minus palju suurema sisemise segaduse. Väga lihtne on tahta midagi ainult iseenda jaoks, sest siis vastutad ise ainult enda naha ja karvadega põhjuste ja tagajärgede eest. Kui aga oodata teiselt midagi sõnadessepandut, siis ei vastuta mitte sina ise, vaid see, kuidas teine ja kolmas ja kõik järgnevad inimesed sellest aru saavad. Ja lisaks tuleb kuidagimoodi ka iseendas ületada see kahvel sõnade ja tunnete vahel. Praktika näitab, et ma ei ole selles viimases kuigi osav. Sellepärast ma üldjuhul resoluutne ei olegi.
Ma kardan seda suppi, mida ma sööma hakkan. Võibolla eelkõige sellepärast kardan, et supp ei ole veel valmis.

Võtsin kitarri ja mängisin Jääboileri “Karusselli”. Mitte, et see temaatiline oleks, see on lihtsalt mu üks viimase aja lemmikuid. Segadus ei andnud järele. Hakkasin kirjutama (näe), aga ma arvan, et see ka ei aita oluliselt.
Peaks hoopis midagi muud kirjutama ehk.

Ma saabusin homme nädal aega tagasi koju, kus polnud elektrit. Üks tuba oli peaaegu tühi ja tekitas tasakaalunihke, mis omakorda süvendas segadust. Seisin ukseavas ega osanud midagi teha. Koristasin natuke, siit-sealt. Liigutasin asju ühest kohast teise ja siis teisest jälle tagasi esimesse. Tihti avastasin, et püüan matkida seda, mis oli enne. Aga tasakaal oli nihkes.
Helistasin sõbrale, läksime välja. Olime natuke, rääkisime asjust, lühidalt ja teemalt teemale hüpeldes. Siis hakkas külm ja tuli väsimus. Läksin koju tagasi. Õhtul läksin uuesti välja. Samamoodi, nagu vanasti. Ei teadnudki, kelle juurde.
Täna istusin maha. Panin küünla akna taga põlema, teleka peal ka, küünla ja viiruki. Unustasin need ära, kuni nad olid lõpuni põlenud. Teed ei ole siiani teinud.

Kuhu ma tagasi tulin?
Ja mis saab edasi?

Nüüd kui ma olen sotsiaalne, kas ma siis mõtlen või tunnen? Ja kas mu mõtted kontrollivad tundeid ja vastupidi? Ja kumb siis kokkuvõttes on olulisem? Ehk ongi kirjamehed suurimad altruistid üldse, sest mõte on allikas, mitte präänik ise. Muidugi paradoks tekkib selles, et iga altruism on kokkuvõttes egoism. Ma unustasin ööülikooli saatest tsitaate ja mõtteid üles kirjutada.

Inimene ise püsib aga tunnete najal. Iga öeldu ja nähtu tekitab mingisuguse reaktsiooni, mille taustaks on veel tuju, mis on ka tunnete kogum. Meeletu hunnik ahelaid, ka mõttelisi ja eelarvamuslikke, mis on kogu sotsiaalsuse aluspind.

Aga vahepeal tahaks välja. Ma ei tea, kas ma just seda mõtlesin, kui ma läbi lumetuisu kõndides oma peast välja saamisest juttu tegin. Ma ei taibanud endale täpsustada, et mitte enda, vaid teiste peast. Seda, et keegi ei kirjutaks mulle minu mõtteid ja ma saaksin nende kümne või kahekümne iseendaga ringis vestelda, siis taibates, kuidas aknast tulev kõiksus meid kõiki enda all olematuks teeb ja tohutu kergus ning rahu vaid üksikuid olulisi sõnu välja püüavad. Ja need sõnad ongi need, mis kirja saavad.
Ma sain aru, et see ei olegi nii keeruline. Kontrastid on olulised, iseendas. Ajutine vaikus, iseendas. Niimoodi armastan ma kõike, kus ma olen ja mis ma olen. Sest ma olen.

Musik non stop till slut.

P.S. Väike, aga tähenduslik insaider – ma arvan, et ma jõudsin just koju.

1. Üldine olukord Taani idarindel
2. Saksa postisüsteem, mis mu saadetise kohaletoimetamisega venitab
3. Autoremont
4. Üüriline, kes mu toast välja kolib
5. Igasugused muud pisiasjad

Tegelikult ei ole ükski neist asjust väga stressitekitav või lahendamatu, aga tekitab palju küsimusi, millele on vaja vastust leida ja mis ei anna rahu. Selgitan kohe mõnda asja lähemalt.

Nüüdseks olen nädala ja natuke rohkem siinses internaadis aega veetnud. Iga päev on minuni tilkunud uusi fakte vastamaks küsimusele, kes need inimesed siin on ja miks nad siia on tulnud (tõsi, originaalis oli see Eeva (üks teine siin olev eestlane) küsimus, mina olen pisut pikema vinnaga). Tuleb välja, et Eeva intuitsioon ei vedanud teda alt ja mina, kes ma püüan asju positiivses valguses näha, eksisin. Teatud suurema osa seltskonna jaoks on see kool siin parandusasutus. Gröönlased olla saadetud siia sellepärast, et nad ei tule lihtsalt oma kodumaal kooli lõpetamisega toime (motivatsioonipuudus jms). Neil, muide, on siin oma programm, nad õpivad lisaks matemaatikat ja taani ning inglise keelt. Pärast peavad tegema mingi eksami või asja. Ühesõnaga, see on osa nende kooliprogrammist. Neile makstakse siinolemise eest veel peale. Samamoodi taanlased. Siin on kari tüdrukuid, kes muidu lihtsalt oma elu sex, drugs & rock’n'roll stiilis raisku laseks. Päris segaseid inimesi on siin samuti, üks noormees saadeti juba minema, sest ta osutus antisotsiaalsest psühhopaadist stalkeriks. Mõni hoiab end ravimite abil vormis. Mõni on lihtsalt hüperaktiivne. Islandlane ja paar taanlast on siia tulnud karjäärinõustaja soovitusel aega maha võtma ja tulevikuplaanide järgi mõtlema. Vanema seltskonna jaoks on ilmselt tegemist kudumisklubi analoogiga. Jaapanlased tunduvad üpris normaalsed, aga teab, kas nad kultuurierinevuste tõttu üldse muu seltskonna olemusest aru saavad.

Tekkib küsimus, et mida mina siis siin teen. Või et millisesse hullude gruppi mind lahterdatud on. Meid siia saatnud organisatsioon reklaamis seda kui kõrgharidusele täiendava vabahariduse saamise kohta. Ma pean end küll üpris tolerantseks inimeseks ja mul ei ole kirju seltskonna vastu midagi, aga õppe sujumine sõltub päris palju inimeste õppimistahtest ja -võimest, eriti kui tehakse midagi koos. Kui see võime on erinev, siis need, kes kiiremini uut haaravad, saavad lõppkokkuvõttes vähem. Kui on üldse midagi uut, mida haarata. Kas ma üldse saan siit seda, mille järgi ma tulin.
Kui meile ajakava tutvustades räägiti mingist “nõustamisest”, tekkis küll veidi küsimärk, et miks meid nõustada vaja on. Aga tundub, et suurem osa seltskonnast tõesti vajab seda mingil määral.

Muusikaga on siin samuti asjad natuke nii ja naa. Valisin eriala, milles mul mingi arvestatav baas olemas oli, et saaks selle pealt edasi liikuda. Ilmselt saaksin rohkem, kui oleksin valinud midagi sellist, milles mul igasugused teadmised puuduvad. Meil on viis tundi nädalas, kahel neist teeme uimaste gröönlastega sellist põhikooli tasandil koolibändi (keegi eriti midagi mängida ei oska, rääkimata rütmitajust või kokkumängust). Ehk siis viimast asja üldse, mida ma muusikas teha tahaks. Õpetaja on sõbralik ja täiesti sobiv põhikooli muusikaõpetaja, aga näiteks tehnikast ei jaga ta mitte midagi (ta ise tunnistas seda ka) ja tema professionaalset suhtumist näitab ka see, et kui ma mainisin talle, et kitarridel tuleks keeli vahetada, vastas ta mulle, et vahetab neid tavaliselt siis, kui mõni katki läheb. Samas ma saan aru, et tavaliselt ei ole tema tunnis nii nõudlikke inimesi nagu mina, sest ta ka mainis, et paar aastat tagasi olla samuti olnud üks kuju, kes rohkem tahtis. Teisalt kui nad oma võimalusi ja tehnikaparki parandaksid, oleks ehk see paik ka muusikutele atraktiivsem. Tõenäoliselt oleks siis pisut pädevamat õpetajat ka vaja.
Natuke kahju on selles mõttes, et ma arvasin, et ma saan enda muusikaprojekti jaoks ideid ja ühtteist lindistada/sisse mängida, aga tundub, et kodus ja sõprade abiga on lootust märksa rohkem.
Mis on hea, on see, et ülejäänud kolm tundi nädalas tegeleb meiega muusikaõpetaja naine, kes on konservatooriumi rütmilaulu erialal lõpetanud. Teebki meiega sellist rütmi-tantsu-laulu värki, mis on hea ja mulle, koordinatsioonitule inimesele, üsna vajalik. Ühe tunni nädalas, kui uimased gröönlased taani keele tunnis on ja me kolmekesi oleme (mina, üks teine eestlane ja kohalik tüdruk), teeb ta meile häälekooli. Seda ei ole küll palju, aga midagigi.
Ja kõrvaleriala “nature and culture”, mis hõlmab ohtralt saarel ringimüttamist, tundub ka päris okei. On ikkagi üksjagu matka moodi, mitte ainult niisama jalutamine. Saar iseenesest on väga ilus.

Tore on ka see, et eestlaste seltskond on lihtsalt suurepärane. Nii et kuigi muust karjast ma soovitud vaimsust väga ei leia, siis eestlastega on küll huvitav. Kui neid ei oleks, oleks siin küll üsna mõttetu olla. Aga me hoiame väga kokku ja oleme üks kõikide ning kõik ühe eest.

Ja kõige parem asi siinse elu juures on söök. Ma ütlen täiesti ausalt, et pidevalt nii head sööki ei ole ma mitte kusagil enne saanud. Kokad on muidugi täielikud asjaarmastajad. Aga siinse eluga, ma arvan, et isegi mina võin arvestada kümnekilose kaalukasvuga. Hoolimata sellest, et toidud on ka väga tervislikud. Lihtsalt iga söögikord on sündmus, mida oodata.
Nii et kuna ma tegelikult nägin esialgselt seda kohta siin ka võimalust odavalt ja mugavalt neli kuud elada, siis seda ta täiesti ka õigustab.

Teised mälu täitvad teemad ei ole teistele inimestele lugemiseks üldse nii huvitavad, nii et hetkel ma piirdun olulisega. Mul ei ole siin oma toas arvestatavat internetiühendust (on selline mitteametlik pooletoobine, millega meilid enamvähem loetud saan) ja rahulikku kohta pidevaks sündmuste kajastamiseks on keeruline leida. Nii et kuigi kirjutada oleks siin paljust, elan ma ilmselt oma mõtted valdavalt pigem teiste eestlaste kui oma ajaveebi peal välja.