Mõnikord näen ma unes normaalseid asju ka. Näiteks seda, et kuue päeva asemel on mul ühtäkki kolm nädalat minekuni aega. Ja sünnipäev, mida ma lubasin eelseisval nädalavahetusel pidada, on tegelikult ka alles mitme nädala pärast.
Reaalselt, olgugi, et ma haistan õhus peatset paanikat, arvan, et kuue päeva kolmekordistumine ei oleks mingi pääsetee. Mõne üksiku nüansi osas ehk ainult. Mulle kui konservatiivse loomuga flegmaatikule sobib, kui asjad on paigas.
Tere hommikust! Sündinud on uus spordiala või siis lihtsalt liikumisviis. Tõsi küll, ma ei ütle, et ma kõik autoriõigused omaks nimetan, sest Kafka kasutas seda nippi tegelikult enne, aga samas olen ma kindel, et päris nii Kafka seda ikkagi ei mõelnud.
Juhul kui lähed kottpimedas kuhugi katusele (ühe variandina füüsikahoone, teisena selle kõrval kõrguv alternatiivtorn) pidu pidama, on ütlemata praktiline valida kohalejõudmisviisiks tulipunane “ämber”, mis pisut kitsast prügikonteinerit meenutab. Hoolükkamismeetodite teoorias ei ole ma hetkel eriti tugev, aga praktikas on asi sama lihtne kui lendamine, nii et esimene plusspunkt liikumisviisile on kiire kohalejõudmine. Lisaks saab “ämbrisse” panna kõik asjad alates õhtusest õllest lõpetades magamiskotiga, millesse sobival hetkel pugeda. Kui katusel olles peaks vihmasadu proovima peotuju rikkuda, lükkad “ämbri” külili, poed jalgupidi magamiskotti ja peadpidi “ämbrisse”.
On ainult aja küsimus, mil kesklinna rattaparklatesse jõuavad jalgrataste kõrvale ka tulipunased “ämbrid”. Nad saavad olema lukustatava kaanega, et sisse turvaline oma kola jätta oleks. Neil on aas kinnitamaks neid rattaluku abil toru külge. Tõenäoliselt võib küll esialgu ette tulla veidi sedalaadi probleeme, et mundrimehed “ämbri” tekkimist kesklinna pigem vandalismina näevad ja seda teisaldada püüavad, aga kindlasti saab kõik ajapikku selgeks.
“Ämbris” balanseerimine võib esialgu olla probleemiks, aga harjutamisega õpib mitte kukkuma kippuma.
Huvitav, kas antud kafkalikkus on kuidagi seotud tolle viimase ajuhorrori kafkalikkusega?
P.S. Liskas oli Mari läinud koos emaga Gröönimaale, mina aga ei suutnud hästi valida kumma torni seltskonnaga liituda, kuna üks oli enne, teisel olid omad eelised mõne huvipakkuva indiviidi näol.
Kiviaeg) Kõigepealt oli mingi bussi parkimine magamistuppa.
1) Seejärel sõisime Piibuga väikekaubikuga telefonipoodi talle handsfreed ostma. Seal oli palju päris vahvaid telefone, aga handsfreed ei olnud. Suundusime Lõunakeskusesse, kuna see ei olnud kaugel, aga kaotasime suunataju. Lõpuks sõitsime läbi mingi hoovi, mis selgus olevat Indla hoov, seal askeldas palju teklites rebaseid ja kaasvõitlejaid. Sellega saime õige suuna jälle kätte. Lõunakeskusesse aga ei jõudnudki, sest..
2) Kogu naabrite perekond läks ära, ainult Kristjan jäi maha. Läksime Kristjaniga Stockholmi kolama. Kristjan rääkis mulle igasuguseid asju, a’la kust kanepit ja LSD’d saada, aga asjalikus võtmes. Jutt nagu kümme aastat vanema oma. Tahtsime mingit skulptuuri näha, mingil hetkel avastasime, et too kõrgub meie selja taga majade taustal hiiglaslikuna. Vaade paljastas ka selle ees oleva hiiglasliku fotograafi skulpruuti, kes esimesest kujust pilti tegi. Taamal oli veel mingi skulptuur.
3) Sõbrad määrasid mulle naise. Reidis hõivasin ennast ära jne ja läksin talle siis külla. Polnud tal väga viga ja elamine oli sümpaatne, aga noh, mis sa ikka määratud naisega teed. Oli mingi pidu siis tema juures, kõik olid kohal. Naisel oli keldris veinikelder. Mõtlesime siis Jorgeniga, et lähme hoopis võtame salaja paar pudelit ja laseme jalga jooma. Hiilisime mitte kuigi salaja siis veinikeldrisse ja avastasime, et pudelid olid kõik otsa saanud, keldris olid ainult klaasid ja muu selline. Fail. Edasi läks mingi ühise sünkroonrumbaga tagahoovis, aga see võis olla juba ka Burzum‘i Tomhet, mille saatel ma üles tõusen.
Viimati oli olukord, et homme pidi olema tudengilaul, kuhu ma ennast olin üles andnud ja ka esinema pidin, ent mul ei olnud teisi inimesi, kes minuga lavale pidid ronima. Ideid oli või nad muutusid või tekkisid, nii et ma ei mäletagi, mis algselt oli, peale selle, et ma tegin põhjalastele reklaami. Mingil hetkel mõtlesin Märteni peale ja siis helistasin Renale, kes oli nõus, ning rääkisin Evat pehmeks, mis oli ka lootustandev. Aega oli vähe, aga kõik oli iseenesest positiivses valguses.
Enne oli mingi virtuaalreaalsus, teemalt nagu Maffia-tüüpi arvutimäng, kus ma pidin vaatama, et ma hoogu ei lähe ja koristajat maha ei noti.
Ma nägin palju igasuguseid unenägusid, kuna tööinimese režiim ajas mind vähehaaval üles juba varavalgest, hiline uinumine ja enesetunne aga tahtsid, et ma edasi magaks. Valdavalt olid tegelasteks inimesed, kellega ma eile kohtusin, aga värvikaim lugu oli minu tuttavast I-st, keda ma ei ole näinud päris mitu aastat. Tema elukaaslane oli nimelt sattunud mingil põhjusel vangi – mingil väga segasel põhjusel – paariks kuuks. Kuidagimoodi selle sündmusega oli seotud asjaolu, et tema nägemine oli halvenenud ja mingi jama oli ka ta jalaga. Mingi trauma miskitpidi, millegist, mida ta tegi või temale oli tehtud, mis lõpuks viis kinnipidamiseni.
Teatavad paralleelid ka eile nähtud filmiga, vähemalt meeleolu osas, filmist kirjutan eraldi.
Varasemates unenägudes oli Moskva supermarketi puuviljaosakond, e-vestlus L-iga, millest selgus, et ma olen ikkagi mingil määral oluline inimene (oo eneseupitust), järgmises jällegi mingi kummaline, aga armas tagasihoidlik romanss M-ga.