Et vältida kirjutamisele aja ja aju kulutamist või hoida end eemale vastutusest väljaöeldud sõnade ees, siis, illustreerimaks meie reedeseid keeletunde, toon teemakohase viite Sille blogile: klik
Ja nii ongi! Muide, see näide seal lõpus oli reaalselt veel naljakam, kui tunduda võib, sest see tuli tolle jaapanlase suust nii loomulikult ja üldse mitte irooniliselt, pigem alateadlikult fakti konstanteerides. Ja nüüd kujutage ette, et neid keeletunde hakatakse meile tegema ka teisipäeviti, sest meil ei olnud motivatsiooni keelepraktika nime all mööda Aakirkeby’d ringi kolada või ujumas käia (mitte, et mulle ujumine ei meeldiks, aga ma ei ütleks päriselt, et ma seda taani keeles tegin). Esimese nädala suutsime õnneks viilida, jäädes ilma paaritunnisest loengust, kuidas a-tähte hääldada (oo õnnetust), järgmise nädala eriprogrammi tõttu järgmist tundi ei ole, edasi tasub väriseda ja paanitseda.
Aga lõppkokkuvõttes kaalub reedehommikune unine lõõritamistund kõik muu peaaegu et üle.

Mul on mälu täis (ei, mitte ühelgi mu elektroonikavidinal, vaid minul endal). Selle põhjuseks on kuhjunud asjaolud:

1. Üldine olukord Taani idarindel
2. Saksa postisüsteem, mis mu saadetise kohaletoimetamisega venitab
3. Autoremont
4. Üüriline, kes mu toast välja kolib
5. Igasugused muud pisiasjad

Tegelikult ei ole ükski neist asjust väga stressitekitav või lahendamatu, aga tekitab palju küsimusi, millele on vaja vastust leida ja mis ei anna rahu. Selgitan kohe mõnda asja lähemalt.

Nüüdseks olen nädala ja natuke rohkem siinses internaadis aega veetnud. Iga päev on minuni tilkunud uusi fakte vastamaks küsimusele, kes need inimesed siin on ja miks nad siia on tulnud (tõsi, originaalis oli see Eeva (üks teine siin olev eestlane) küsimus, mina olen pisut pikema vinnaga). Tuleb välja, et Eeva intuitsioon ei vedanud teda alt ja mina, kes ma püüan asju positiivses valguses näha, eksisin. Teatud suurema osa seltskonna jaoks on see kool siin parandusasutus. Gröönlased olla saadetud siia sellepärast, et nad ei tule lihtsalt oma kodumaal kooli lõpetamisega toime (motivatsioonipuudus jms). Neil, muide, on siin oma programm, nad õpivad lisaks matemaatikat ja taani ning inglise keelt. Pärast peavad tegema mingi eksami või asja. Ühesõnaga, see on osa nende kooliprogrammist. Neile makstakse siinolemise eest veel peale. Samamoodi taanlased. Siin on kari tüdrukuid, kes muidu lihtsalt oma elu sex, drugs & rock’n'roll stiilis raisku laseks. Päris segaseid inimesi on siin samuti, üks noormees saadeti juba minema, sest ta osutus antisotsiaalsest psühhopaadist stalkeriks. Mõni hoiab end ravimite abil vormis. Mõni on lihtsalt hüperaktiivne. Islandlane ja paar taanlast on siia tulnud karjäärinõustaja soovitusel aega maha võtma ja tulevikuplaanide järgi mõtlema. Vanema seltskonna jaoks on ilmselt tegemist kudumisklubi analoogiga. Jaapanlased tunduvad üpris normaalsed, aga teab, kas nad kultuurierinevuste tõttu üldse muu seltskonna olemusest aru saavad.

Tekkib küsimus, et mida mina siis siin teen. Või et millisesse hullude gruppi mind lahterdatud on. Meid siia saatnud organisatsioon reklaamis seda kui kõrgharidusele täiendava vabahariduse saamise kohta. Ma pean end küll üpris tolerantseks inimeseks ja mul ei ole kirju seltskonna vastu midagi, aga õppe sujumine sõltub päris palju inimeste õppimistahtest ja -võimest, eriti kui tehakse midagi koos. Kui see võime on erinev, siis need, kes kiiremini uut haaravad, saavad lõppkokkuvõttes vähem. Kui on üldse midagi uut, mida haarata. Kas ma üldse saan siit seda, mille järgi ma tulin.
Kui meile ajakava tutvustades räägiti mingist “nõustamisest”, tekkis küll veidi küsimärk, et miks meid nõustada vaja on. Aga tundub, et suurem osa seltskonnast tõesti vajab seda mingil määral.

Muusikaga on siin samuti asjad natuke nii ja naa. Valisin eriala, milles mul mingi arvestatav baas olemas oli, et saaks selle pealt edasi liikuda. Ilmselt saaksin rohkem, kui oleksin valinud midagi sellist, milles mul igasugused teadmised puuduvad. Meil on viis tundi nädalas, kahel neist teeme uimaste gröönlastega sellist põhikooli tasandil koolibändi (keegi eriti midagi mängida ei oska, rääkimata rütmitajust või kokkumängust). Ehk siis viimast asja üldse, mida ma muusikas teha tahaks. Õpetaja on sõbralik ja täiesti sobiv põhikooli muusikaõpetaja, aga näiteks tehnikast ei jaga ta mitte midagi (ta ise tunnistas seda ka) ja tema professionaalset suhtumist näitab ka see, et kui ma mainisin talle, et kitarridel tuleks keeli vahetada, vastas ta mulle, et vahetab neid tavaliselt siis, kui mõni katki läheb. Samas ma saan aru, et tavaliselt ei ole tema tunnis nii nõudlikke inimesi nagu mina, sest ta ka mainis, et paar aastat tagasi olla samuti olnud üks kuju, kes rohkem tahtis. Teisalt kui nad oma võimalusi ja tehnikaparki parandaksid, oleks ehk see paik ka muusikutele atraktiivsem. Tõenäoliselt oleks siis pisut pädevamat õpetajat ka vaja.
Natuke kahju on selles mõttes, et ma arvasin, et ma saan enda muusikaprojekti jaoks ideid ja ühtteist lindistada/sisse mängida, aga tundub, et kodus ja sõprade abiga on lootust märksa rohkem.
Mis on hea, on see, et ülejäänud kolm tundi nädalas tegeleb meiega muusikaõpetaja naine, kes on konservatooriumi rütmilaulu erialal lõpetanud. Teebki meiega sellist rütmi-tantsu-laulu värki, mis on hea ja mulle, koordinatsioonitule inimesele, üsna vajalik. Ühe tunni nädalas, kui uimased gröönlased taani keele tunnis on ja me kolmekesi oleme (mina, üks teine eestlane ja kohalik tüdruk), teeb ta meile häälekooli. Seda ei ole küll palju, aga midagigi.
Ja kõrvaleriala “nature and culture”, mis hõlmab ohtralt saarel ringimüttamist, tundub ka päris okei. On ikkagi üksjagu matka moodi, mitte ainult niisama jalutamine. Saar iseenesest on väga ilus.

Tore on ka see, et eestlaste seltskond on lihtsalt suurepärane. Nii et kuigi muust karjast ma soovitud vaimsust väga ei leia, siis eestlastega on küll huvitav. Kui neid ei oleks, oleks siin küll üsna mõttetu olla. Aga me hoiame väga kokku ja oleme üks kõikide ning kõik ühe eest.

Ja kõige parem asi siinse elu juures on söök. Ma ütlen täiesti ausalt, et pidevalt nii head sööki ei ole ma mitte kusagil enne saanud. Kokad on muidugi täielikud asjaarmastajad. Aga siinse eluga, ma arvan, et isegi mina võin arvestada kümnekilose kaalukasvuga. Hoolimata sellest, et toidud on ka väga tervislikud. Lihtsalt iga söögikord on sündmus, mida oodata.
Nii et kuna ma tegelikult nägin esialgselt seda kohta siin ka võimalust odavalt ja mugavalt neli kuud elada, siis seda ta täiesti ka õigustab.

Teised mälu täitvad teemad ei ole teistele inimestele lugemiseks üldse nii huvitavad, nii et hetkel ma piirdun olulisega. Mul ei ole siin oma toas arvestatavat internetiühendust (on selline mitteametlik pooletoobine, millega meilid enamvähem loetud saan) ja rahulikku kohta pidevaks sündmuste kajastamiseks on keeruline leida. Nii et kuigi kirjutada oleks siin paljust, elan ma ilmselt oma mõtted valdavalt pigem teiste eestlaste kui oma ajaveebi peal välja.

Mu ajaveebi järgi võiks justkui oletada, nagu põrkuks ma ühest kohast teise. No enamvähem nii ongi. Nüüd olen igatahes Bornholmi saarel, järgmiseks neljaks kuuks. Esimeste päevade järgi võib oletada, et saab vahva olema. Mõnevõrra teistsugune, kui ma ette kujutasin ja väga palju sotsiaalsem kui mu viimased neli kuud (saan siin oma sotsiaalsuslaksu takkajärge).

Kes Bornholmist eriti midagi ei tea, siis lühidalt: kuulub Taani valdusesse (päriselt, mitte nagu Fäärid), looduslikult on aga põhisaartest üsna erinev. Pinnas on kaljune, nagu mujal skandinaavias ja siinne kõrgem punkt on napid viis meetrit üle Taani põhiosa kõrgema punkti. See on siis sadakuuskümmendmidagi meetrit. Lambasaartega päris võrrelda ei saa, aga ega eriti midagi võrrelda ei olegi. Siin on hoopis teine maailm.

Seltskond on siin esmamulje järgi otsustades väga tore. Vähemalt enamjaolt. Inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Üldiselt see on sellise multikultuurse seltskonna tendents, ma arvan. Meil on siin gröönlasi, üks islandlane, ameeriklane, taanlasi, päris kohalikke, jaapanlasi, eestlasi on viis. Täna käisime tuulist ilma trotsides kaheksa- kuni kümnepealise seltskonnaga Ekkodalen‘i ümber müttamas. Vaateid jagus imelisi ja üldse oli vahva. Siia siis ka kaart meie teekonnast (pooltestkorras või nii):

(Kunagi hiljem õpin selle ka ära, kuidas kaardile igasuguseid asju lisada. Pilte näiteks. Et kellelgi huvitav vaadata ka oleks.)

Tere kodumaalt.
Jõuluks tulin Taani antisotsiaalsest kulgemisest Eesti sotsiaalsesse tõmblemisesse. Vahet nagu ei olekski, kui mõned nüansid (valdavalt või siis eranditult positiivsed) välja arvata. Kindlasti oleks palju kajastamisväärset, aga hetkel lasen enda laiskusel või uimasusel või mõtete mittekoondumisel võimutseda.

Et sel sissekandel mingitki mõtet oleks, siis siia kaart meie jõulumüttamisest Kooraste järvede ümber:

Gismeteo on lolliks läinud. Mõtlesin, et vaatan, kuhusuunas kodulinna ilmakraadide tendents on. Ülejärgmine nädal saab ilmaveebi andmeil igatahes päris hullumeelne olema: näiteks kolmapäev, 25. november algab kuue soojakraadiga, hommikuks on miinus viis, päeval jälle pluss kuus ja õhtul miinus viis. Graafikud tuleksid päris ilusad, potentsiaalselt võiks isegi mingi kauni helivõnke kätte saada.

Aga mis seal imestada, kui Hiinas surma külvav lumetorm on. Ja Taanis.. paistab päike. Jopet ei olnud välja minnes selga vaja panna. Õhtuks on muidugi jahedamaks läinud.

Vahelduseks on päris tore elada nii, et rahast mõtlema ei pea. Praegu tundub mulle, et suurem osa maistest probleemidest ongi rahaga seotud. Ju vist ei ole minagi praegu kuigi maine. Sotsiaalne ka ei ole, kõik päevad kulgevad üsna ühtemoodi. Aga hingerahu ja vaikuse jagamisel kitsi ei olda. Viimast katkestavad ainult jooksuajast hullunud pimedad koerad ning süüa nõudvad sead (kui nad elevusest elektrikarjusesse hüppavad) ja lambad (kellega ma üsna harjunud olen). Igaõhtuste tegevuste hulka kuuluvad võidujooks esimestega (kas ma jõuan piisavalt kiiresti neile toidu künasse panna, enne, kui nad ise sinna sisse ronivad) ja kaklemine viimastega (nemad on samuti kannatamatud; õnneks olen ma neist tugevam). Hobustega saan hästi läbi, siiani on ainult üks mind hammustanud. Haned ja pardid on samuti rahulikud, eriti siis, kui nad ära on koksatud ja me õhtul laua taga nende sulgi ükshaaval kitkume.
Kassid on ka toredad, täna virutas üks mulle käpaga, kui ma talle pai ei tahtnud teha. Tõesti, ma ei saa aru, kuidas ma sellise vea suutsin teha. Siirad vabandused kassi ees.

Ühesõnaga, peaaegu tundub, et aega ei olegi. Selles mõttes pole ka ime, et ma oma töötuse pikendamise teist korda ära unustasin. Seekord ei tulnud aga järgmisel päeval meelde. Pole veel küsinud, millistest hüvedest ma nüüd ilma jään. Tõenäoliselt tervisekindlustus, aga see peaks välismaal olles käima niikuinii läbi reisibüroo.. ja see on mul ka pikendamata. Aga oma koondamishüvitised olen ma niikuinii praeguseks kõik kätte saanud, nii et millestki eriti ilma ei tohiks olla jäänud.

Tänasega lülitati Taanis analoogtelesignaal välja, nii et paras aeg eetrit täiendada. See postitus on igati mittedigitv-kompatiibel ja selle lugemiseks ei ole digiboksi vaja.

Paus kirjutamises ei tähenda seda, et Taani inspiratsioonipotentsiaal palju väiksem oleks kui saartel Põhjameres, vaid seda, et kuus nädalat omaette mittemidagitegemist, kus mõtteid ilmselgelt silmist ja kõrvust välja pritsis, on läbi saanud. Talus elamine tähendab seda, et töönädal on seitsmepäevane ja kuigi mind tööga ära ei piinata, on nimekiri tegemist vajavatest asjadest lõputu. Üks kiire sai nüüd siiski vist ümber ja järgmisel nädalal on ehk aega pisut ka ringi vaadata ja imetleda neid poriseid kollakas-oranže puulehti, mis veel nädal aega tagasi puude küljes rippusid ja millest nii imekauneid pilte teha oleks saanud. Ja siis lohutada end sellega, et piisavalt sobivat objektiivi niikuinii ei ole, võtta kaadriotsija silmade eest ära ja hoopis hingata.
Tegelikult on siinne sügis veel üsna kirju. Arvata võib, et oluliselt kirjum kui Eestis. Soojakraadid küündivad veel päeval kümneni ja lumekirmest võib muidugi ainult und näha. Huvitav, kas ma külmun ära, kui ma Eestisse tagasi jõuan?

Lisaks sellele, et vaba aega väga palju ei ole, ei ole siin ka teab mis palju privaatsust, mul on küll oma tuba, aga see on otse põhilise elukeskuse kõrval ja peamiselt vist viisakusest üritan ma suurema osa päevast mingilgi määral sotsiaalne olla ja seega ei lukusta end oma tuppa. Mul õnnestus ka siin omale küll kitarr saada, aga esiteks ei ole see oma seadistamatuses kuigi mängitav, teiseks peaksin ma eelnimetatud põhjustel omale vaiksema nurgakese leidma, kus tinistada ja lõõritada. Ma ei ole tegelikult oma kaks ja pool kuud juba korralikult laulnud. Huvitav, kas siis, kui ma tagasi tulen, üldse midagi enam välja tuleb.

Et keegi rohkem enam valesti aru ei saaks, siis olgugi, et Taanis on 27 miljonit siga (kui ma õigesti mäletan; kui ei mäleta, parandan pärast arvu ära), ei ole sellel talul, kus ma pesitsen, nendega eriti midagi pistmist. Tõsi, kolm siin on, aga hobuste kogumassi kõrval on see arv täiesti olematu väärtusega. Isegi pereema tunnistab, et hobuseid on neil liiga palju – üksteist täismõõdus ja viis poni. Täiesti hobikorras. Arvu vähendada nad ei raatsi ja tegelikult on küll toredad, uudishimulikud ja sõbralikud loomad. Kuigi mul on nende suhtes ikkagi teatav aukartus. Ikkagi minust suuremad.

Üks asi, mida ma siin olles kindlasti õppinud olen, on seltskonnas, kus jutust midagi aru ei saa, sotsiaalne olemine. Kogu aeg loodan, et sõnade arv, mida ma kinni püüan, hakkab kasvama. Siiani ei ole seda eriti täheldanud, olgugi, et pereema väidab, et küll ma jõuluks juba lehti loen. Ainsad sõnad, millest aru saan, sarnanevad rootsikeelsetele vastetele (ka häälduselt, mitte ainult kirjapildilt). Tõenäoliselt on mingit baasi ikkagi alla vaja, et juurde suudaks õppida. Mõtlesin, et kui rohkem aega on, peaks püüdma näiteks iga päev omale ühe ajaleheartikli ära tõlkida.
Seevastu inglise keele sõnavara on vist küll vähemalt mõne sõna võrra täienenud.

Lõppeks olen ma nüüd kohaliku poppmuusika spetsialist. Ma ei saa aru, kas Taanis muusikaga siis tõesti nii kitsad lood on või rakenduvad siin tohutud autoritasud, igatahes raadiojaamadel ei oleks justkui midagi mängida. Pikad päevad 100FM’i seltsis veetes kuulsin ma igat lugu vähemalt kümme korda päevas, nii et isegi taanikeelsed sõnad, millest ma aru ei saa, kippusid pähe kuluma. Aga võibolla ei ole ma lihtsalt raadiomaailmaga kursis ja tegelikult käibki nii.

P.S. Ma pean oma ajaveebi alajaotuse ümber nimetama vist.

Fäärid ja Taani ei ole nagu öö ja päev ainult mitte looduse poolest, vaid rohkem veel selle poolest, mis toimub. Ilmselgelt ei ole ma meelega jätnud oma ajaveebi uusimate uudistega täiendamata. Minusugusel aeglasel inimesel ei ole lihtsalt olnud mahti kirjutamist ette võtta. Praegugi varastan kirjutamiseks oma alaväärtustatud uneaega, sestap püüan teha lühidalt.

Pärast poolteist päeva imeilusat rahulikul Atlandi ookeanil kulgemist jõudsin tormisesse Esbjergi. Ma olin arvanud, et ilm Fääridel on muutlik – iga paari tunni tagant võis näha täiesti uut pilti – aga Esbjergis mängis ilmataat pilvedega ilmselgelt pingpongi, tulemuseks midagi uut iga minut. Sõna otseses mõttes. Lohutasin end uskumisega, et kõikjal Taanis ei ole siiski selline.
Esbjergi saabusin iseenesest kõige õigemal päeval üldse. Sõbralikud välistudengid, kes mind soojalt vastu võtsid, informeerisid mind üritusest nimega PubCrawl, mis toimub igal aastal ja on mõeldud esimese aasta tudengitele linna ööelu (pubide-baaride ja ööklubide) tutvustamiseks. Seekord see siis tol õhtul toimuski. Igal pool olid üritused. Põhiliselt diskotüüpi, aga mõnel pool kuulis ka live-bändi. Õigel ajal registreerunud said tasuta käepaelad, millega sai sisse neile üritustele, mis muult rahvalt raha nõudsid. Minu low budget muidugi mingeid väljaminekuid ette ei näinud ja mind vastu võtnud noormehel ei olnud ka käepaela. Siiski lõppes asi sellega, et priipääsme saime mõlemad ning iga koha tarvis joogitalonge, mis sellega kaasa tulid, oli rohkem kui küll. Hoidsin end tagasi, et järgmisel päeval end lahkele taluperele tutvustades viks ja viisakas olla. Koju astusime vastu hommikut läbi tormis koliseva linna.

Järgmisel päeval asusin Helsingøri poole teele. Rong Kopenhaagenisse oli mugav ja seal oli isegi internet, küll aga tasuline. See on mingi Taani värk vist, et igas mõeldavas kohas on internetiühendus olemas, aga kusagil ei pääse vabalt võrku (ilmselt mul lihtsalt vedas selle avatud võrguga, mis ma Lambasaartele suundudes Kopenhaagenis pargist leidsin). Sihtpunkti jõudmiseks tuli kaks korda ümber istuda, mis mulle omaselt natuke segadust tekitas (minus endas, mitte teistes), aga kokkuvõttes sujus kõik kenasti. Lõpuks ootasin natuke ja siis toodi mind autoga farmi, kus ma nüüd oma aega edukalt okupeerinud olen.

Ega siin niisama aega olla ei olegi. Hea on see, et vähemalt rahakulu on null. Tööd tuleb selle eest ka muidugi teha. Lisaks lihtsamale lögapirnisorteerimis-sigadelesöötmistööle olen juba ka ohtralt hobusesitta koristanud ja hobustele heina jaganud, loodusvaenulikult puuoksi nottinud (sissesõidutee laiendamise tarbeks) ja imekitsast võsast traataeda välja korjanud (aga ma olen ju imepisike ka). Noh, ja muid ebaolulisi asju ka. Seltskond on päris vahva ja natuke omamoodi.

Teisel päeval oli mul natuke aega, et siin ringi kõndida. Meri jääb umbes kolme kilomeetri kaugusele ja talu ning mere vahele jäävad suvilakvartalid. Kui ma mere ligidale jõudsin, tekkis soe tunne – kangesti meenutas Põhja-Eesti suvilakülasid. Ja üle pika aja kõndisin ma tagasiteel peaaegu päris metsas (noh, selline külamets; siin on asustus nii tihe, et ega siin palju sellist metsikut metsa polegi). Üldse on ümbrus üpris kodune ja minu algne arvamus, et tihe asustus rõhuma hakkab, sai üsna ümber lükatud. Naabril ikka aknast sisse ilma pikksilmata ei vaata.

Aga ma lubasin lühidalt kirjutada. Materjali oleks veel üksjagu. Aga uneaeg tuleb peale.
Lõpetuseks üks ebaoluline fakt – Taanis on 27 miljonit siga. Kohalikus lehes kirjutati.

Nüüd siis saab Lambasaartele tagasi vaid ujudes. Istun Norrörna pardal baaris, taustaks kaks poissi kitarrisülti mängimas. Noh, äraleierdatud lugusid mängivad küll, aga päris hästi.
Siin ma siis veedan poolteist päeva tuules ja tormis. Siiani midagi ennenägematut olnud ei ole, parv õõtsub tasakesi ja õlleklaasid ei klirise. Väljas on külmaks küll läinud, kui ma enne vööris imeilusat kuukuma ookeanil vaatamas käisin, oli tükk tegu, et jäitunud tekil mitte pikali lennata. Aga vaade oli isegi juppi aega lõdisemist väärt.

Sellised Lambasaared siis maha jäävadki. Tegelikult on ikka päris kahju. Aga eks kõik asjad on ikka tagantjärge ilusamad. Kui kohalikku rütmi sisse saad ja see mingis mõttes rutiiniks muutub, ei saagi aru, mis tegelikult ümber on. Seda enam, et minu jaoks oli see kohalik rütm üsna ebakindel ja täis teadmatust, kui kaua ma seda kõike hingata saan. Ma olen kindel, et ma ei võtnud saartest pooltki seda, mida oleksin võinud, samas ei kahetse ma mitte kuidagi, et nii läks. Ma kulgesin omas tempos ja lasin ümbritseval end saata. Ja ma lähen veel tagasi. Hingama. Mägede ja tühjusega ühes taktis.

Aga praegu siis Taani. Kui ma laupäeval sellest õõtsumisest pääsen, õõtsun insertsist edasi päeva jagu Esbjergis, kuhu laev randub. Seejärel sihtkohta Blistrupi. Näis, mis seal saama hakkab. Vähemalt tasuta toit ja elamine on mulle mingisuguse töötegemise eest kindlustatud. Aga eks ma ikka püüan leida midagi, mille eest makstakse ka. Omadega nulli jõudmise plaani olen muidugi ammu maha matnud, aga võiks vähemalt jõuluks koju saamise jagu raha koguda. Pikemalt praegu plaane ei tee, aga seiklused sellega kindlasti ei lõppe. Kuhu tee edasi viib, teab vaid aeg. Kui temagi.

Siin praamil on isegi mobiililevi ja internetiühendus, aga viimane maksab, nagu arvata võibki, hingehinda. Tasuta peaks saama sauna, basseini ja fitnessklubi kasutada. Homme uurin järgi, kõlab igatahes ahvatlevalt. Kajut, kus mu magamislavats asub, on oma kuue koha kohta selgelt imepisike, aga õnneks oleme me seal üsna omaette hoidva kajutikaaslasega kahekesi. Nii et ehk ei hinga isegi kogu õhku ära. Õlle hind tax-free’s on märkimisväärselt madalam kui Fääri poodides, pigem läheneb isegi kodumaistele hindadele (kuigi see võib ka ainult nii tunduda), igatahes isu ajas peale küll.

P.S. Pange tähele, mul on veel seiklused lõunasaarel kajastamata. Ma loodan siiralt, et nendega ei lähe samamoodi nagu jaanipäeva või juulikuise matkaga.

P.S.2 Huvitav, kuskohas me parasjagu oleme? Hiljem teen ühe öise jalutuskäigu tekil ja vaatan, mida navigator näitab.

Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.

Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).

Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.

Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.

Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.

Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.

Ei-ei. Et te valesti aru ei saaks, maailm ei ole veel tagurpidi pööratud, see oli ainult korraks. Kõigil ju juhtub, eksole. Ma olen endiselt see antisotsiaalne introvert, kellel silmad paistes ja punased peas on ning kes oma nina uksest välja ei julge pista, kartes, et see ukse vahele jääb.

Tegelikult on kõik korras, ainult, et tööd ei ole. Üleeile käisin Tórshavnis ja tegin märkimisväärseid püüdlusi midagi saada. Käisin läbi päris mitu asutust, sain mõned e-postiaadressid ja naeratasin inimestele. Lõpuks astusin eelnimetatud eesmärgil sisse kohalikku plaadipoodi, millest varem vaid mööda olin käinud. Olgugi, et ka seal ei olnud tööväljavaated märkimisväärsed, jäin ma sinna paariks tunniks pidama.
Eestis naljalt sellist plaadipoodi ei leia, mille keskel on laud, mille taga muusikud vahel kokku saavad, ning akent mööda kulgeval letil on lisaks plaadihoidjatele ka kohvikann, millest omale muusika kuulamise kõrvale sooja jooki saab valada. Ma arvan, et siinkohal ei pea ma mainimagi sõbralikku ja kodust seltskonda ühe toreda tädi, tema tütarde ning aegajalt sisse astuvate kohalike muusikute või linnakodanike kujul. Ja klaver! Too on küll üsna pisike, kuid väga mõnusalt maheda kõlaga. Lisaks olla veel palju reisinud pill.

Lisaks toimuvad seal iga reede pärastlõunal kontserdid. Täna oli Rasmus Rasmusseni plaadiesitlus. Lisaks kohvile-teele sai ka imehead torti, mida ma süüdimatult pidevalt salamisi juurde käisin võtmas, ja pood oli rahvast pilgeni täis. Mitte, et ma end omavahel suhtlevate fäärlaste seas väga seltskondlikult tunneksin, aga jällegi istusin ma seal poenurgas paar tundi, vahel harva mõne inimesega paar sõna vahetades. Lõpuks panid nad poe kinni, mina kohmasin sõbralikult “see you” ja kulgesin kodu poole.

Kui ma aga kaks päeva varem sealt tulema tulin ja sammud üle mäe Kirkjubøur’i poole seadsin, ümises mu suu täiesti minu tahtest olemata erinevaid meloodiaid ja ma olin peaaegu valmis lambasaartest oma esikalbumi komponeerima. Üllas meeleolu tipnes sellega, et ma õndsas tühjuses peaaegu täiel häälel erinevaid tuntumaid ja tundmatumaid laule laulsin, hoides end vaid lammaste hingerahule mõeldes pisut tagasi. Saatmas, loomulikult, nagu siinkandis ikka kombeks, kaunid loodusvaated. Sihtkohta jõudes olid küll oodatud objektid pisut eemal allpool ja mulle vaatas vastu hoopis tara, aga kuna too küla mu top-kolme ligi ei tikkunud, siis jäin rahule sellegagi.

See kõik ei ole muidugi märkimisväärselt kaasa aidanud mu tööotsingule, mis visalt kipub minema. See koht ei ole maailmatrendides mingi erand, olgugi, et töötusprotsendid vähem hirmutavad on. Oleneb ju, kelle jaoks. Praegu on number siin tõusnud tavapärase pooleteise-kahe pealt kolme ja pooleni (kui ma ei eksi). Kordades on see ju päris suur tõus, olgugi, et number on Euroopas vist endiselt madalaim. Lohutan end uskumisega, et kalatehastes sõltub rohkem sisse tuleva kala hulgast ja fakt on, et vähemalt Vestmannas ei ole viimased nädalad see just suur olnud. Aga kõlakad liiguvad, et nüüd püütakse jälle seda kala, mida siinses vabrikus töödeldakse. Loodan, et tuleb minu jaoks positiivseid muutusi.
Vastasel juhul lähen Taani. Lasin juba igaks juhuks sealse tööolu osas maad kuulata.

Post scriptum: ma avastasin, et mulle on hakanud meeldima kivide pildistamine. Näiteks:

Äkki on see sellepärast, et neid on siin palju ja nad lihtsalt jäävad pildile? Hmm. Ei usu.