Täna ärkasin hilja selle peale, et väljas ladistas vihma ja taevas välkus aegajalt suvele omaselt. Mõnusalt hubase tunde tekitas, eriti olles nelja sooja tooni seina vahel, mitte keset sünkjat viljapõldu, nagu mõndade nädalate eest. Mõtlesin, kas aknad on ikka kinni ja läksin kööki putru tegema. Kindluse mõttes tõmbasin seinast paar juhet välja.

Viimased päevad (või viimane nädal või misiganes, kes jõuab järge pidada) on läinud aegalses rütmis ja koduselt. Võiks ju panna säästurežiimi pähe või nimetada järgmiseks sotsiaalseks eksperimendiks, aga tegelikult on mul seda aega lihtsalt vaja. Teen iga päev kaks sõrmeliigutust muusika linti saamise poole, vaatan mõtliku näoga seda, mis on seal, kus oli enne ilge plekist vannitoalagi, seisatan akna ääres rohkem kui tavaliselt ning kui vähegi harjumuse raamist välja astuda, võiksin lausa sealt avanevat vaadet nautida. Sekka mahub ka mõni neist vähestest kordadest aastas, mil ma oma ajaveebi või fotogalerii või mõne muu programmijupi kallal nokitsen. Peaaegu unustaks ära oma paranoia hetke sobiliku sotsiaalse elu kättesaamatuse teemadel. Ja kui ma siis lõpuks ennast kõrvalt vaatan, avastan, et olen hoopis osa enda eksperimendist ja tõden, et asjad, mis mulle ei meeldi, tulenevad minust enesest. Mõnda hetke sobib see komplekt mahedast isekusest ja üksiolemisest. Ma ei tea, kas ma peaksin neid näoraamatusse ilmuvaid plaane nii väga iseenda sisse imama (kasvõi ideedena). Kõike ei pea ja aega ju on.

Elu normaalse inimese kombel hakkab sügisel. Niivõrd-kuivõrd. Ma kavatsen teha kõik (enamvähem/peaaegu), et mõiste “normaalne” selles kontekstis saaks minu enda järgi väänatud. Põhiline on hoida sihtmärki, mitte ära unustada, miks ma midagi teen. See peab saama minu “normaalsuse” keskmeks. Kui kerge või raske see on, saab näha muidugi siis, kui ma selle õppeastuse uksest sisse astun, millest ma veel kunagi astunud ei ole. Justkui selleks, et konservatiivse loomuga mind mitte liigselt šokeerida, plaanin regulaarselt väisata ka tuttavamaid koolihoonesid, mille osas mul hetkel muidugi plaani tehtud ei ole, mida ma sealt saada tahan. Eesmärk liigub aga üldiselt üksikule, küll ma midagi välja mõtlen ja oma kasu sealt kätte saan.
Teisel kohal (aga üsna tihedalt kannul) on plaan kusagilt raha saada. Selles osas püüan ma veel normaalsust enda jaoks defineerida. Või siis iseennast. Või ma ei tea.

Sussil on sel aastal uus põnev hobi. Ta on hakanud tegelema karvade kogumisega. Ta kogub need enda sisse (sööb ära) ja siis oksendab välja. Ma ei ole veel päris hästi selle tegevuse perspektiivist aru saanud. Sellesse, kui mina nende karvadega midagi muud teha tahan, ei suhtu ta üldse hästi. Ilmselt on meil asjadest erinevad arusaamad.

P.S.1 Nüüd on mu ajaveebi esilehe allservas kastike, kus on viited viimastele pildigaleriidele, mis ma üles olen pannud. Need pärinevad hetkel ajast umbes aasta tagasi. Ma luban, et mu aeglastesse päevadesse mahub paar sõrmeliigutust ka selle suunas, et vahepeal tehtud pildid lõpuks üles pandud saaksid.

P.S.2 Mu ajaveebist ei ole saanud aiandusblogi! See päisepilt lihtsalt sai selline. Sorri.

Tegime väikse rattatripi – kaks päeva, 194 km (esimesel päeval 103,6 km, teisel 90,4 km), hulgaliselt ilusaid kohti ja väikesi metsajärvi. Lisaks rohkem ja vähem sõidetavad metsateed, tore ööbimiskoht Sooru vabaõhulaval, ühe asjaosalise vahva sugulane, natuke mustikaid ja muud seesugust. Pildid leiab siit ja altpoolt, aga kõigepealt nauditagu kaarti:

(Kui ma viitsin oma selgeks teha, kuidas kaardile lipukesi lisada, võiks mõne koha juurde näiteks kellaajad ka kirja panna. Ehk pildidki. Eelarvamuste tekkimise vältimiseks liikumiskiirust ei lisaks.)

Teel tabasime nii mõnegi kauni vaatepildi:

Seoses sellega ja eilse mustikatripiga vana hea Kooraste järvistu kanti, tekkis mul küsimus, kui suure osa ma sellest suvest metsas olen veetnud võrreldes kodus olemisega. Kui Eesti väikelinnad (mitte depressiivsed) ka “metsa” kategooriasse panna, siis teeb vist kodule pika puuga ära küll. Aga suvi ju selleks ongi.
Sussist on natuke kahju ainult. Tal ei jää muud üle, kui üksi kodus karvu ajada. Peaks rohkem kassisõpradest külalisi kutsuma, kes temaga tegeleda viitsiksid.

P.S. Kas kellelgi piiritust on üle? Tahaks hirmsasti kõiksugu marjadest ja ürtidest koduliksi teha. Juba teist aastat tahaks. Piiritust?

Tänase päeva teema – kuidas elada elu efektiivsemalt? Vähem ebavajalikke küsimusi, vähem ebavajalikke probleeme, stressivabadust (peamiselt vabadust olla stressita, aga ka vabadust olla stressis). Kuidas teha olulisi asju ja mitte teha ebaolulisi?
Kuidas vältida seda, et iga mõne aja tagant on suur soov kõik persse saata? See, mis mingi ajaga kasvab juba selliseks, et selle üle ei ole muud teha kui naerda. Ja siis diagnoosida endale üks bipolaarne või midagi sarnast. Ja kõike seda selle juures, kui tegelikult ei teegi ju midagi (mis võib sama hästi olla ka põhjuseks).

Aga eile oli päevas küll paar highlight‘i.
Esiteks see, kuidas Boheemi välikohvikusse tuli istuma igati viisakas seltskond soomlasi ja saades kätte eestikeelse menüü, jätkus neil päris tükiks ajaks üsna tõsist arutelu selle üle, mida ikka tähendab “kook toor-moosiga” (pikad o-d lugeda kolmandas vältes). Päris armas oli neid kuulata, eriti tänu sellele, et nad ei olnud vanalinna-joomaturisti tüüpi, vaid tundusid üpris intelligentsed.
Sealsamas tekkis ühel mööduval toasussides härrasmehel küsimus selle üle, kuidas väljendada vene keeles sõna “karge” (loomulikult fraasist “karge viin”, isegi kuigi mehel vastavad lõhnad puudusid). Intelligendid, kelle poole ta pöördus, said esmalt valesti aru – mees ei soovinud mitte sõna “vene keelde tõlkida”, vaid tema probleem oli siiralt sügavam. Lõpuks leppisime kokku, et see on siiski sõnaraamatu-keiss ja mees jätkas oma teed ning meie arutlesime omakeskis, kui kaugelt ta oma sussidega tulnud on. Aga mina tundsin temaga küll teatavat hingesugulust, kuna olin isegi küsimuste ees samalaadselt olnud, et oluline ei olegi mitte see sõna ise, vaid see, et vaja on “väljendada”, mitte “tõlkida”.
Paar asja unustasin ma kindlasti vahelt ära, aga kolmandaks sain ma teada, et Tartus võiks olla veel üks täisväärtuslik teepood, kui vaid sobivat kauplusepinda leiaks. Läksin huviliselt teel tee äärde mööda, konkreetse sooviga soetada omale pakk ühte oma lemmikut. Kui müüja kuulis, kuidas ma kodulinna jõuda tahan, tegi ta suured silmad ja uuris, mis kellaks ma kohal plaanin olla (vihjates, et enne hommikut ma ilmselt ei jõua). Viskasin kiire pilgu kellale, kalkuleerisin kolm ja pool tundi juurde ja nimetasin talle muretult aja. Aga muidu oli tore tädi. Ja ma valetasin talle kõigest tunniga. Sellepärast, et Viljandi ristis pöörasid kõik autod järjest Viljandi poole, nii et mul tekkis kiusatus teise tee äärde ronida.

Homme ostan omale priimuse, et teed teha saaks. Tundub, et lähiajal pliidi alla tuld teha ei saa. Ma olen tõenäoliselt ainus inimene lähi(piir)konnas, kes jahedamatest ilmadest kasu lõikab.
Aga praegu võiks grüünes ühe õlle juua. Tõenäolisemalt lähen siiski magama.

Tere kodumaalt.
Jõuluks tulin Taani antisotsiaalsest kulgemisest Eesti sotsiaalsesse tõmblemisesse. Vahet nagu ei olekski, kui mõned nüansid (valdavalt või siis eranditult positiivsed) välja arvata. Kindlasti oleks palju kajastamisväärset, aga hetkel lasen enda laiskusel või uimasusel või mõtete mittekoondumisel võimutseda.

Et sel sissekandel mingitki mõtet oleks, siis siia kaart meie jõulumüttamisest Kooraste järvede ümber:

Kui kedagi on pead vaevama jätnud küsimus, kas koerad lesbiseksi ka harrastavad, siis viskan päästerõnga: kinnitan teile, et harrastavad küll ja kui innukalt veel. Isegi seanss vähemalt paari tunni takka ei väsita neid ja lärmi jätkub ka kogu ööks. Mõtlesin, et lisan video ka, aga see näeks välja täpselt nagu tavaline koerakepp (ja oleks minu poolt pisut perversne, ausaltöeldes). Ainult, et mõlemad osapooled on emased ja asi toimub geidelt tuntud “kes-ees-see-mees” põhimõttel.

Mõnikord näen ma unes normaalseid asju ka. Näiteks seda, et kuue päeva asemel on mul ühtäkki kolm nädalat minekuni aega. Ja sünnipäev, mida ma lubasin eelseisval nädalavahetusel pidada, on tegelikult ka alles mitme nädala pärast.

Reaalselt, olgugi, et ma haistan õhus peatset paanikat, arvan, et kuue päeva kolmekordistumine ei oleks mingi pääsetee. Mõne üksiku nüansi osas ehk ainult. Mulle kui konservatiivse loomuga flegmaatikule sobib, kui asjad on paigas.

Leidsin just juhuslikult oma kunagisi ajaveebikujunduskavandeid vaadates ühe sissekande ajast, mis on ka kirjas unustusse vajunud. Meel läks härdaks. Mitte aja enda pärast, vaid sellepärast, et mul neid märkmeid enam alles ei ole. Neid oli palju ja need olid head. Ehk inspireeriks mind praegu.

Kirjutamine on asendustegevus olulisematele asjadele. Tundub, et ka hea paljastav indikaator näitamaks, mida ma tegelikult tahan teha ja mida mitte. Näiteks hetkel peaksin ühte kodulehemootorit tegema. Ei viitsi. Kui keegi mind parki päikselaiku kutsuks, siis ma ju ei kirjutaks. Viimasel ajal juhtub seda viimast kahjuks või õnneks palju. Võibolla kahjuks, kirjutamine mulle meeldib.

Minu lahkumine toimub juba vähem kui kolme nädala pärast. Ma ei adu hetkel, milline on veel tegemist vajavate asjade ja järelejäänud aja suhe. Mul on nende ajaga seotud asjadega üldse kehvad lood. Ülevaate puudumine aga tekitab segast ärevust ja süütunnet (sest ma luban kõike, mida ma teoreetiliselt jõuan), seevastu laiskus ei ajenda mind organiseerima. Võibolla just kohustuste (või nende võtmise) eest ma põgenengi. Ehk on see ka osa sellest tundest (osa nimega vabanemine), mis algul oli nagu suurem ja… nüüd ma ei saa sellest lihtsalt aru. Loodetavasti lajatab mulle ikka. Ma loodan, et paneb mind vähemalt keerulistesse olukordadesse. Mis teeb mind juba praegu pisut ärevaks. Suletud ring, karvakestega. Uued kohustused versus laiskus?

Elulist ka. Üleeilsest eilseni tutvus Suss Tuustiga. Nagu ma arvasin, tegi Suss alguses täpselt sellist nägu, nagu ma seda interpreteerinud olin. Sellele järgnes rahutus, et mitte öelda, et paanika, esialgu teemal “mida seeeeeee siin teeb?!”, hiljem “misasi seeeeeeeee on?!” (kastreeritud isase kohta). Tuustil oli Sussist kopp ees, kuna Suss ei lasknud teda hetkekski silmist, ning ta ei olnud tema vastu kuigi sõbralik. Õnneks oli ka rahulikke hetki ja Suss ei olnud tige, et tema teritooriumile tuldi, nii et lootust on, et nad hakkavad veel mingilgi moel läbi saama.

Lühiülevaade suve suursündmustest (tõesti väga lühike, et lihtsalt põhimõtteliselt kajastatud saaks):
- Jaanipäev: 10 punkti EV lõunaosariikides, hindamistabel tuleb ehk ka [jätan siia lingikoha], marsruuditabel tuleb ehk ka [jätan siia lingikoha], oi see oli ammu. Kes enam mäletab. Ajaveeb igatahes mitte (häbi mulle, häbi, häbi)
- Laulupidu: reedestes proovides karjusin massiefekti tulemusena hääle ära, trammilaulupidu oli seeeest nii äge, et sundis siiski kaasa laulma. Laupäeval häält ei olnud, kaare all kähisesin, natuke nukker oli. Pühapäeval otsustasin peaaegu kaare alla mitte minna, kuna SK pealemineku ajal olin keset publikut. Poole pealt mõtlesin ümber, kahe ja poole lauluga olin väravates, MK/NK seltsis läksin peale. Häält oli rohkem kui laupäeval. Emotsioon oli vägev. Nägin oma vana klassiõde Maritit, see oli tore.
- Hiliseim märkimisväärne sündmus oli pisike rabatripp, aga sellest ehk jõuan veel kirjutada. Marsruudikaardi tahaks ka üles saada.

I sai punkti (mitte see suur i), 20. augustil pühin kodumaa mulla varvastelt (enne tõmban varbad mullast välja). Uskumatu, eile karglesin pool päeva ringi, tänaseks olen maha rahunenud, aga muidugi endiselt elevil. Eks ma hakkan oma elevust siin ajaveebis ka välja elama. Kui ma seal sõpru ei leia, siis on mul ehk palju aega kirjutada.

Sellega seoses pean vabandama, et igasugused olulised sündmused alates jaanipäevast, mida võiks ju kajastada, endiselt kirja on panemata. Mu elu on ilmselgelt ülesotsiaalne, vist. Või siis olen mina tigu. Teod sotsialiseeruvad ka vist aeglaselt.

Järgmised uudised Lambasaartest siis, kui muu kajastatud on. Kohtumiseni!

Seniks – wuuuuuuuuuuuuuhhhhhhuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!

Olgu muld sulle kerge, Eestimaa suvi.

Tegelikult on temperatuur viimase paari tunniga tõusnud kena kolm kraadi ja paari päeva tagusega võrrelda üldse ei anna. Väljas on mõnusalt nii värske, kui linnas üldse olla saab ja kui pink tagahoovis märg ei oleks, siis lihviks ma ehk juba seal klaveriklahve. Teetassi taga. Tee, jaa! Tundub, et tuleb ära.

Suvest rääkides, siis eelmisel teisipäeval end sel aastal esimest korda vette kastetud (rohkem kui ainult varbaid). Kuna juba siis oli juuni, pole see loomulikult mingi sensatsioon, aga siiski. Üldkasutatavas ujumiskohas masse ei olnud, inimesed polnud soojade ilmadega veel harjunud (mis oli hea, arvestades seda, et juba järgmine päev oli kole). Olnud raadiost veetemperatuure kuulnud, ootasin midagi ujutavat. Reaalsus sarnanes kuumaveeallikale. Varbaga vett katsunud, oletasin, et päike oli kaldavee soojaks kütnud. Ei, päike oli terve järve soojaks kütnud.
Õhtul läks kordamisele, teises veekogus, kus oli vesi küll mõne kraadi võrra jahedam, aga siiski soojem kui väljas.

Neljapäeval tegin midagi loomuvastast. Kõndisin läbi paduvihma Tartu serva. Kui olin pärale jõudnud, läbimärg ja kolm korda aru saanud, kui halb idee see ikka oli, siis selle asemel, et kuiva kohta otsida, valisin päeva jagu hääletamist. Ühe vahva seiklusega, ühe täiendava teeservas vihma käes lõdisemisega ja päevi märgade saabastega. Õhtuks olin igatahes Riias. Vahetusriideid ei olnud, kuivasin niisama.
Reedene kontsert oli päris hea, eriti arvestades, et ma sinna tasuta pääsesin. Peaesineja hilisema loominguga ma muidugi tutvunud ei olnud, mistõttu mulle tuttavaid lugusid sai ühe käe sõrmedel üle lugeda. Pärast kontserdi lõppu selgus, et mõningatele esinejatele mõeldud öömajapaik oligi kontserdisaal ise. Kuna saalis olnud tehnikat ei lubatud kasutada, läks mobiiltelefonidiskoks. Kõik oli vahva, kuni selgus, et kui ma kohe hoonest välja ei lähe, siis ei saagi ma kunagi välja. Kuigi oleks ka selle teise võinud valida, siis ma ikkagi lahkusin, raske südamega.
Väljas oli valgeks läinud. Kõndisin läbi hommikuse Riia, mis oli küll hommikune, aga mitte nagu hommikune Tartu. Suundusin unisesse hoovimajja, jõin vett ja läksin magama, et järgmine päev jälle hääletamisele kulutada. Mu host ütles, et Tartusse saab kolme tunniga. Mina jõudsin kella kümneks kohale. Tartus ei sadanud. Pärast vaatasin Delfist Turmi vettelaskmise videot peolt, millest ma ilma olin jäänud.

Pühapäeval tõstsime Eestimaa suve terviseks, esmaspäeval ehitasime Marianne ja Erkiga torne ning eile tegin eksperimendi minna varem magama kui pool kuus. Õnnestus, kolme paiku. Eesmärk oli hommikul varem üles saada. Ärkasin pool üks. Ma ei ole veel omi järeldusi teinud, aga kõige tõenäolisemalt üritan edasi.

Kõige tipuks hakkasin klaveriklahve lihvima. Päris kaunid saavad, kui sopakord eemaldada. Kas sina tead, kuidas lõhnab elevandiluu? Veel kolmkümmend klahvi ja mina enam ei taha teada.

Nojah, kui sa juba siiani oled jõudnud, siis on järgnev sinu jaoks tõenäoliselt ebaoluline, aga:
Seoses sellega, et minu sügisnett mingite segaduste tõttu õhku on lastud, tegin esimese lükkena sellest probleemist üle saamiseks egoistlikult oma ajaveebi ringitõstmise. Või mis egoistlikult – ära nüüd ütle, et sa ei ole kunagi stalkinud!

Kui sügisnett jälle eluvõimeliseks saab (ma loodan, et see juhtub, raisk), siis lisan vanale aadressile suunaja. Kuigi selleks ajaks on ilmselt tolle kasutajad ammu leidnud, et ju vist olen ma blogiga lõpparve teinud. Tegelikult hullem on see, et seniks jäävad paar inimest oma kirjadest ja paarkümmend inimest listihüvedest ilma. Ma vist ei majuta oma veebis enam ühtegi võõrast asja.